Türi Rahvaleht

Pealinna poiss Veiko ütleb, et tegelikult on ta elus allkirja vastu. "Ma tulin siia ilma sünnitraumaga. Aasta oli siis 1960 ja teadagi, kuidas Nõukogude meditsiiniasutustes toona traumaga sündinutesse suhtuti. Erilist elulootust mulle ei antud ja vanematele öeldi, et opereerida pole mõtet - nagunii sureb ära. Öeldi veel, et kui vanemad oma allkirjaga kinnitavad, et nad siiski operatsiooni teha lasevad, siis proovitakse," räägib Veiko muiates. "Operatsioon ilmselgelt õnnestus - ma elan. Elan allkirja vastu." Samal aastal hüppas ka esimene eestlane 2 meetrit kõrgust ja Veiko on surmkindlalt veendunud, et see fakt kujundas ka tema edaspidiseid erialaseid valikuid.

Veiko lapsepõlveaeg möödus Tallinnas Mustamäel. "Elasime viiekorruselises kortermajas, mis oli üks esimesi sealkandis. Paar aastat tagasi samasse kanti jalutama sattununa tänas ta jumalat, et enam seal ei ela. "Oli tunne, justkui oleks kuskile getosse sattunud: majad olid räämas, hoovid jubedad. Ka Tallinn üldiselt pole enam see, mis toona. Need klaasist ja metallist monstrumid, mis kesklinnas asuvad, ei meenuta enam armsat kodulinna."

Kooliteed alustas Veiko Tallinna 44. Keskkoolis, põhikoolis õppimise ajal avastas ta enda jaoks ka kergejõustiku võlud ja nagu eespool öeldud, kujunes lemmikalaks kõrgushüpe. Põhiharidus omandatud, otsustas poiss kooli vahetada ja jätkas õpinguid Tallinna 43. Keskkoolis. "Seal hakkasin õppima juba teadlikult ehk siis õppisin neid aineid, mis mind huvitasid, teistest ainetest "libistasin" end sujuvalt läbi," tunnistab praegune koolidirektor ausalt. Üha enam end spordile pühendanud noormees kuulus ka spordiühingusse Dünamo, seoses sellega olid kõik koolivaheajad sisustatud treeningute ja võistlustega. Vastavalt sellele, kus võistlused toimusid, sai läbi käidud pea kogu Venemaa.

Tüli sõjakomissariaadiga ja saatuslik kinoskäik

"Keskkooli lõppedes mõtlesin, mida edasi. Sain sõjaväekutse. Aasta oli 1979, käimas oli Afganistani sõda ... seepärast polnud ma eriti vaimustuses mõttest hakata suurt kodumaad teenima. Paar aastat hiljem, kui olin valmis teenistusse asuma, ei soovinud nemad millegipärast mind, väites, et mu tervisenäitajad pole eriti head. Veel paar aastat hiljem otsisid jällegi nemad minuga kontakti. Ja ma andsin korvi. Siis läksimegi lõplikult tülli," meenutab Veiko aega, mil käis sõjakomissariaadis istuvate meestega väitlemas.

Ta oli veendunud, et õige Nõukogude mees saab kodumaad teenida ka tööd tehes, mitte, automaat seljas, mööda metsi joostes. "Ma ei oksa öelda, kui suure jälje on minusse jätnud see, et ma pole läbinud sõjaväeteenistust, aga eks mingil määral on kindlasti mõjutanud. Koos teiste omaealistega pole võimalus saunalaval sõjaväemälestusi heietada," ütleb ta justkui nukralt, endal samal ajal suunurk petlikult ülespoole kerkimas.

1980. aastal alustas noormees õpinguid peda ettevalmistusgrupis ning järgmisel aastal oli ta seal esimese kursuse tudeng. Toonasesse aega jääb ka Veiko sportlasekarjääri tippsaavutus - ta tuli Nõukogude Liidu pedgoogiliste kõrgkoolide meistriks kõrgushüppes.

"Õppida oli tore, mis siis, et mind vahepeal välja visati, väidetava arvestusvõla pärast. Palusin toonasel dekaanil Kaarel Zilmeril kirjutada selle kohta suisa paberi, et mind tõepoolest selle ühe arvestusvõla pärast üliõpilaste hulgast välja arvatakse. Aga kui nii siis nii. Jätkasin eneseharimist kaugõppimise teel," meenutab ta ja jätkab pateetiliselt: "Oligi kätte jõudnud aasta 1983. Oli kevadine aeg ja juhtus see, mis ikka noorte inimestega juhtub. Tegin Tallinnas spordihallis trenni ja sattusin kogu aeg lähestikku ühe Lea-nimelise tütarlapsega. Ajasime juttu ja mulle tundus, et täitsa tore tüdruk on. Siis ütles ta saatusliku lause, mis mul siiani meeles on: "Aga kinno sa mind ju ei kutsu." Sain aru, et ilmselt pean ikka kutsuma ja nii me läksime." Mis filmi toona noored vaatasid, Veiko enam meenutada ei suuda. Arvab, et eks see mõni India kostüümidraama oli.

Pani kontoritädid võimlema

Veiko meenutab, et kaugõppes haridust omandades tal õppimise peale eriti palju aega ei kulunud. Seepärast asus ta kooli kõrvalt tööle. Noorel mehel oli ju vaja raha teenida, kas või juba seetõttu, et edaspidigi tütarlast kinno kutsuda. Esimeseks töökohaks sai kõlava nimega NSVL Ehituspanga Eesti Vabariiklik Kontor, kus Veiko oli kaadriosakonna töötaja.

"Tegelikult oli selle uhke ametinimetuse taga lihtne spordimetoodiku ametipost, minu ülesandeks oli kontorilaudade taga istuvad tädikesed võimlema ja tantsima panna." Ka järgmisel töökohal Tallinna aiandussovhoosis oli Veiko ametis spordimetoodikuna, samuti oli innukas komsomolitöötaja. "Ülemused arvasid, et näe, selline hakkaja noormees, las ajab seda komsomoliasja. Mina siis ajasin ka. Need olid vahvad ajad - täitsime aga plaani ja tänutäheks saime punalippe," naerab Veiko, kui seda kõike praegu meenutab.

Olümpialapsed ja "Reklaamiklubi"

On see kokkusattumus või mitte, aga noorte spordihuviliste Veiko ja Lea perre sündis esiklaps - tütar - 1984. ja poeg 1988. aastal. "Jah, Ann sündis siis, kui olümpiamängud oli Los Angeleses ja Veikko tuli ilmale Souli olümpiamängude aastal. Euroopa- ja maailmameistrivõistlused jätsime vahele ..." Sedamööda, kuidas pere kasvas, jäi Tallinnas Mustamäel asunud kolmetoaline korter järjest kitsamaks. Siin tuli mängu telemeedia kõikvõimas jõud.

"Juhtusime vaatama toona ülipopulaarset saadet "Reklaamiklubi" ja seda just hetkel, kui näidati lõiku toonasest Türi näidissovhoostehnikumist, mille juurde oli äsja loodud spordikool ja valminud ka plekist angaar, mida siiani spordihalliks kutsutakse. Saates kõlas üleskutse, et spordikool vajab kergejõustikutreenerit . Kuna minu tegevsportlasekarjääri oli põlvevigastus rikkunud, siis tundus treeneriamet ahvatlev. Veiko haaras telefoni ja küsis otse: "Te tahate ühte treenerit, aga kas te kahte ei võtaks?" Võetigi, ja 1986. aastal kolis Valangute pere Säreverre. Treeneritöö kõrvalt jagus Veikol Särevere kooliski aega komsomolitööga tegeleda. "Korraldasin näiteks porgandikorjamise võistluse, auhinnalistele kohtadele tulid eriti huvitava kujuga porgandid ja hindamiseks oli moodustatud koguni tõsine žürii."

1989. aastal pakuti Leale ja Veikole tööd Türi Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajatena. Sellest ajast mäletavad kindlasti paljud noort abielupaari ühesugustes dressides, viled moekate aksessuaaridena kaelas rippumas ja Veikol tavaliselt ka topis-, võrk- või korvpall kaenlas. "Jah, me olime noored ja ilusad siis," nõustub Veiko. "Muide, kui me Säreverre kolisime, peeti meid vennaks ja õeks."

Pea paarkümmend aastat hiljem astus Veiko taas TG uksest sisse, kuid dresside asemel nägi koolipere tema seljas shikki ülikonda. Just nagu ühele koolidirektorile kohane. "Suurim kompliment oli see, kui üks kolleeg ütles mulle tunnustavalt, et mulle sobib ülikond ja et ma olen täitsa direktori moodi," muheleb Veiko. Ta ütleb, kolme aastat direktoriametis andis palju häid kogemusi, mis kindlasti edaspidises elus kasuks tulevad. Sügisel vahetab ta aga taas ülikonna dresside vastu ja "taandab" end kehalise kasvatuse õpetaja ametisse.

Elukutseline lõpetaja

"Ahjaa - võin öelda, et olen ellu kutsutud lõpetajaks. Olen pere teine ja viimane laps, olin omal ajal Järvamaal ilmunud ajalehe Peegel viimane sporditoimetaja, endise Türi Rahvalehe viimane sporditoimetaja, Türi Gümnaasiumi viimane direktor. Kuidagi halb enne või mis? Et mind kuskile uude kohta tööle võtta, siis tööandjal tasub kindlasti enne mu tausta uurida. Tõmban kohe jamasid ligi." 

________________________

Tiiu Schüts
Türi Gümnaasiumi muusikaõpetaja

Veiko Valang on ennekõike tõeline härrasmees, kelles nii vorm kui ka sisu on ideaalses tasakaalus. Talle sobib ülikond, sest ta oskab igas olukorras väärikalt käituda. Hindan temas kõige enam kolme omadust: oskus kuulata oma partnerit, abivalmidus ja kadestamisväärne huumorisoon. Türi Gümnaasiumi direktorina on ta suutnud tagada rahuliku ja hirmuvaba õhkkonna, mis on kolmeaastase koostöö vältel suurim väärtus.

Muljet avaldav seik minu kui muusikaõpetaja jaoks meenub 8. klassi muusikatunnist. Parasjagu oli käsil rokkmuusika teema ja kuulamise analüüs „Bohemian Rhapsody" Freddy Mercury ja ansambli Queen esituses. Kui muusika vaikis, sisenes tundi ootamatult Veiko Valang, kes oli kuulanud ukse taga loo lõppu ja pöördus kõigi poole. „Kas teate, et see lugu on aegade rokkmuusikas maailmas 2. kohal, esikohal „Yesterday" ja biitlid! Stuudios lindistatud laul kestis 11 minutit Ansambel kahtles, et kes see ikka nii pikalt kuulata viitsib, ja lühendas lugu kolmaniku võrra. Hiljem, kui laul väga kuulsaks sai, oli ansamblil kahju, et väärtuslikku muusikat enam alles polnud," teatas Valang talle omase selgusega. Tunnistan, sain teadmise võrra rikkamaks! Pole saladus, et Veiko on hinnatud mälumängijana väga suurte teadmistega mitmes valdkonnas.

Lea Valang
Abikaasa

Veiko võlus mind algul ära oma muheda huumoriga ja toredal kombel on see jätkuvalt nii. Elu oleks maru igav, kui nalja ei saaks, raske on mõista inimesi, kes näevad ainult musta ja valget värvi. Teda võib kutsuda vabalt töönarkomaaniks.

Olid aastad, kus ta käis üritusi kommenteerimas: Silvesteri võrkpallimänge, Erika rattarallit, Seidla rammumeest, Jaak Mae suusavõistlust, Paide-Türi rahvajooksu. Tal on fenomenaalne mälu, enamik kommentaare oli täis pikitud tarkusi spordist, koos mõnusa huumoriga. Kõik need 27 aastat, mis me oleme koos elanud, on tema valmistanud hommikusööki, meie pere võileivameistrivõistlustel saab ta ülekaalukalt esikoha. Selle eest talle kindlasti aitäh!