SIIM VALMAR KIISLER Foto: Marko Mumm

Täna avalikustatud plaan, et Eesti valib omavalitsuste liitmisel „tõmbekeskuste Eesti" mudeli, tähendab, et 2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimiste järel peaks Eestis olema kordades vähem omavalitsusi kui täna. Regionaalminister arvas enne küsitlust, et ekspertidele ning omavalitsusametnikele meeldib kõige enam „kihelkondade Eesti" mudel, kuna sellest oldi siin-seal ikka räägitud kui võimalikust variandist. Valdav osa ehk 67% küsitlusele vastanutest eelistas aga hoopis tõmbekeskuste varianti.

„Mõnedes paikades on tõmbekeskustesse koondumine lihtsam, teistes aga keerulisem. Näiteks Harjumaal, kus lääne pool asuvate omavalitsuste puhul üht selget keskust välja tuua on esmapilgul keeruline. Valik aga tuleb teha. Hea on see, et siin on initsiatiivi võtnud Harju maavalitsus, kes on lubanud tõmbekeskused ise kaardistada," ütles Kiisler.

Miks on see mudel hea?

Viimastel andmetel käib juba ligi 73% maapiirkondade elanikest tööl lähedal asuvas keskuses. Omavalitsuste piirid ei tähenda enam midagi, küll aga on igal vallal ja linnal oma eraldi eelarve.

Tõmbekeskustega liitumine tähendaks, et tekib üks suur ühise rahakotiga piirkond, millel on suurem sõnaõigus ning mis saab pakkuda paremaid teenuseid. „Ega teenused kohalikust elanikust ei kaugene. Vallamaja ei ole kohalik teenus, sotsiaaltöötaja aga küll ning tema jääb abivajajate juures edasi käima," tõi Kiisler näite. Ta viitas ka hiljuti avaldatud uuringule, millest tuli välja, et ligi 52% inimestest ei ole viimase aasta jooksul vallamajas käinud, vallamaja vahetu lähedus ei ole tema sõnul elanike jaoks tegelikult oluline.

Tõmbekeskuste Eesti realiseerumisel peaks suurtel omavalitsustel olema suurem finantsvõimekus, mis väljendub muuhulgas ka selles, et valda või linna suudetakse meelitada ettevõtjaid, kes kohalikele tööd pakuks.

Ka juhtimiskulud peaksid vähenema, seetõttu jääb enam raha põhitegevuste teostamiseks.

Kas maakonnad jäävad?

Mudeli kohaselt jääksid alles ka maavalitsused, mis hakkaksid peamiselt olema järelvalvaja rollis, kuid neile jääksid ka mõned teised funktsioonid. Samas antakse loodavatele suurtele omavalitsustele üle mitmed senised maavalitsuste ja ka riigi ülesanded. Kiisleri sõnul tekiks maavalitsuste kaotamisel olukord, et osa kohalikke otsuseid teeks ministeerium, mis ei ole hea mõte.

Mis saab omavalitsusliitudest?

Omavalitsusliidud võiksid ministri sõnul alles jääda, iseasi, kas praeguste maakondade baasil. „Omavalitsused ise on huvitatud, et liidud alles jääks, kuid aktsepteeritav on neile ka see, kui need hakkavad tulevikus ületama maakondade piire, näiteks Kagu-Eesti omavalitsusliit. Ei ole ju mõtet teha liitu maakonda, kus on üks või kaks suurt omavalitsust," arvas Kiisler.

Millised on järgmised sammud?

Märts 2013 - regionaalminister esitab reformi seaduse väljatöötamiskavatsuse

August 2013 - projektijuhi eestvedamisel ja omavalitsuste, omavalitsusliitude, maavalitsuste ja ekspertide osalusel on valminud maakondade ettepanekud sealsete tõmbekeskuste osas

September 2013 - regionaalminister esitab valitsusele omavalitsuskorralduse reformi elluviimise seaduseelnõu, mis sisaldab ka maakondadega läbiarutatud tõmbekeskuste nimekirja

Detsember 2013 - Riigikogu võtab vastu omavalitsusreformi elluviimise seaduse

September 2014 - omavalitsused on valinud tõmbekeskused, kellega ühineda ehk kokku leppinud uutes loodavates KOV üksustes

November 2014 - regionaalminister on lahendanud tekkinud eriarvamused, kui omavalitsus pole suutnud otsust teha, soovitakse ühineda lahustükkidena vms

Detsember 2014 - Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega haldusterritoriaalse korralduse muutmise KOVide poolt kokkulepitud piires.

2015 - 2017 - ühinemiste sisuline ettevalmistamine omavalitsustes

Oktoober 2017 - volikogude valimine toimub juba ühinenud omavalitsuste piirides