Vabadussõjas langenud onu matused 1918. aastal. Meie Vald

Vahepeal istuti lauda ja söödi Viive valmistatud roogi, vaadati üksteise kaasatoodud fotosid lapsepõlvest, kooliaegadest, noorusajast, vanematest, õdedest-vendadest, sõpradest, meestest. Võrreldi ja räägiti, kui palju on keegi muutunud, kas on isa või ema moodi jne.

Et meie kokkusaamine toimus paar päeva enne Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva, oli Viive koostanud palju küsimusi meie maa ja rahva kohta: Eesti pindala, rahvaarv, maakonnad ja nende keskused, vallad, pikim jõgi, kõrgeim mägi, suuremad saared, veekogud, linnad jne. Teadmised olid üsna head, arvestades meie vanust, õppimisaega ja mälu nõrgenemist.

Muuhulgas oli huvitav teada saada, et välismaal elab umbes 130 000 eestlast ehk 12% meie rahvuskaaslastest.

Seoses Eesti 95. sünnipäevaga oli mul kaasas foto 1918. aastal Vabadussõjas langenud ema venna matustest Otepää surnuaial. Ema on sellel fotol 13-aastane. Vend oli mõni aasta vanem, ka koolipoiss. Kaasa võtsin ka 1989. aastal Otepääl taastatud Vabadussõjas langenute mälestussamba vimpli (mustal taustal sini-valge sammas, millel kiri “Otepää 1989”).

Kutse samba taasavamisele sain sealse keskkooli kauaaegselt direktorilt Heino Mägilt, kes oli ka minu koolivend ja kelle isakodu asus minu ema sünnikodule üsna lähedal.

Vaatamist ja rääkimist oli väga palju ja huvitavat.

Kohtumiseni märtsikuu viimasel reedel, siis on Vello sünnipäev, kevad käes ja koksime mune! Ilusat kevade ootust!