Türi Rahvaleht

„Ema tahtis, et ma kesk­kooli läheksin ja pärast arstiks õpiksin. Minule aga meeldisid masinad ja nii ma pärast Retla põhikooli Tihemetsa õppima läksingi," meenutab Olev algatu­seks. „Eks see põllumehe pisik ja huvi masinate vastu oli mul juba lapsepõlvest kaasa antud."

Ema oli Olevil 1950. aastaid vabariigi parim lüpsja, koguni Lenini ordeni välja teeninud. „Elasime Oisus ning juba lapse­na tuli meil põllutöödega rinda pista, oli see siis lehmaheina tegemine, või kivikorjamine, otse loomulikult olid aga poi­sikese jaoks just masinad need mis enim tähelepanu tõmbasid, toona oli ju neid veel vähevõitu ka," meenutab ta.

Kolhoosi mehaanikust firmaomanikuks

Kui Tihemetsa ametikool läbi, sai esimeseks töökohaks Kirna kolhoos, ametiks mehaa­nik. Siinkohal oleks muidugi kena märkida, et see töökoht jäi Olevil ka ainukeseks enne oma äriga alustamist, poleks kolhoo­sid lagunema hakanud, oleks ta ehk praegugi seal tööl, kui nüüd natuke muinasjutuliseks minna.

„Alustasin jah töökoja juhatajana ja selle pea veerand­saja aastaga jõudsin ära käia kogu tee, mis mul ametiredelil võimalik oli ülespoole pürgida, ehk siis majandi peainsenerini välja," räägib Olev. „Tööpuudust polnud, masinapark oli suur, ainuüksi traktoreid oli 60-70. Need pidid kõik hooldatud ja korras olema, muudest põllutöö­riistadest rääkimata."

Kirna kolhoos oli Olevi sõnul üsnagi tragi, töötulemustelt nii neljas-viies rajoonis. Kasvatati kartuleid ja teravilja, peeti korra­likku lüpsikarja. „Ah, et miks ta siis lagunema kippus? Eks ikka seepärast, et igasuguseid ameti­mehi oli kolhoosis kümnete kau­pa, oleks ka tunduvalt vähemaga hakkama saanud, kui inimesed oleks tulnud hommikul tööd tegema, mitte vaatama, kuidas päeva õhtule saab veetud," ar­vab Olev.

Lisaks hakkasid tema ütlust mööda üheksakümnedate alul vahetuma ka esimehed, iga uus üritas asju omamoodi paranda­da, aga tulemuseks oli ikkagi see, et aastal 1993 võeti vastu otsus: aitab küll, müüme varad maha ja lähme laiali.

„Ja nii siis oligi, et kleebiti kogu varale n-ö hinnasildid külge ja korraldati enampakku­misi. Kõik said oma hinna, oli see siis karjalaut, kartulihoidla, kultivaator või kontoritool."

Kõike sai osta osakute eest, mida kolhoosis tööl oldud aasta­te eest jagati. „Kui aus olla, siis ega mul väga kaalukat mõtet ise midagi suurt osta ja sellega majandama hakata esialgu polnudki. Siis aga hakkasid mit­med vanemad kolhoosiliikmed rääkima, et nad juba vanad ja mida nad nende osakutega ikka oskavad teha, et ole hea, paiguta need kuhugi," räägib Olev. „Al­liku karjaalaut oli tollal üsnagi heal järjel, tulemused head, kol­lektiiv töökas. Ütlesid nemadki, et võta asi enda kätte, sina teada-tuntud inimene, oskad paremini majandada kui mõni suvaline rahapaigutaja."

Uus ettevõtmine läks kenasti käima

Eks sealt siis see lumepall veerema läks. Esimesele ostule järgnesid teine, kolmas, neljas. „Panin endale kirja, mida mul kõike oleks farmi majandami­seks tarvis ning kui palju ma oleksin valmis nii tehnika kui ka hoonete eest maksma. Pikk nimekiri sai muidugi ka nendest, kes oma osakud mulle investee­rimiseks usaldasid."

Nii juhtuski, et osa endise Kirna kolhoosi tehnikast, hoo­netest ja inimestest hakkas ühel kenal päeval kuulama uuele firmale AS TAC-Ettevõtted. Kui nüüd Olevilt pärin, kas sellel lühendil ka mingi selgem tähendus võiks olla, vastab ta muheledes, et eks ikka. „Algul mõtlesime, et paneme Vane­muine, seda nime kandis kunagi Türi-Allikul olnud kolhoos, enne kui see Kirnaga liideti. Siis aga jõudsime nimekuju TAC juur­de, mis peaks tähendama Türi Agroculture."

Seda, et uus ettevõte kohe algusest peale korralikult käima läks, võib Olevi jutust aru saada küll. „Kolme kuni viie aastaga suutsime me kõigile neile, kes meile olid oma osakud usalda­nud, kenasti raha tagasi maksta. Lisaks sai soetatud veel vara, mi­da teised olid alguses hurraaga kokku ostnud, pärast ei suutnud sellega ainult midagi mõistlikku ette võtta ega tulu teenima panna."

Toetused aitavad areneda ja uusi hooneid ehitada

On olnud ka tagasilööke, tunnistab Olev. „Alati pole ju piima kokkuostuhind olnud nii kõrge kui praegu, samuti oli ju probleeme sellega, kuidas ja kellele oma toodangut realisee­rida ning selle eest ka raha kätte saada."

Viimase kümne aasta jooksul on ettevõte kõvasti arenenud ja kasvanud. Kuna sealihale pole enam erilist turgu, on sellega otsad kokku tõmmatud, täna on põhitegevuseks lüpsi­kari, piimatootmine ja teraviljakasvatus. Eelmisel aastal valmis täiesti uus laudakompleks, mis mahutab pea kolm­sada lüpsilehma. „Ehitus läks maks­ma paarkümmend miljonit krooni, sellest PRIA abi oli kolmandik. Suurtootjana saangi eurora­hadega arves­tada põhili­selt ehitusse investeeri­des, tehnika soetamiseks saavad tuge väiksemad tegijad," tõdeb Olev.

Koos uue laudaga osteti ka neli lüpsiro­botit. Selle targa masina abil pole ini­mesel enam laudas va­ja rasket tööd teha. „Kes tahab, et teda lüpstaks, astub aga masina ligi, üks ro­bot suudab ööpäevas lüpsta umbes seitsekümmend lehma. Arvutiekraanilt võid kas laudas või kodus rahulikult jälgida nii lüpsi kiirust kui ka piima kogust ja seda iga nisa puhul eraldi," selgi­tab Olev. „Kes tahakski tänapäe­val öösel kell kolm tõusta ja lauta lehmi lüpsma tõtata, selliseid enam polegi. Robot aga kellaajast ei küsi, tema teeb masinlikult oma toimetusi 24 tundi ööpäevas."

Euronormid vahel pitsitavad

Seda, et meil igasugustele euronõuetele kuidagi väga agaralt rõhku pannakse, oskab Olev oma kogemusest kinnitada. „Vanades Euroopa liikmes­riikides - Saksa­maal, Prantsusmaal - suhtutakse seadustesse leebemalt ning midagi ei juhtu, kõik toimib kenasti. Vaid meil kiputakse seadustes vahel väga näpuga järge ajama.

Käisin tänavu Itaalias, seal oli ühes väikeses 4000-5000 elanikuga linnakeses kolmesaja pealine lehmalaut linna keskel. Keegi selle üle ei kurtnud ning seda võeti kui elukeskkonna loomulikku osa. Sarnaselt on see ka mujal Euroopas, kus on keskkonnaalaseid probleeme ehk ainult väga suurte seakasvatus­kompleksidega Taanis," lisab ta.

Eks mõtteid ole peas palju, kui tulevikku vaadata," arvab Olev. „Tahaks lüpsikarja ühte kohta koondada, hetkel on osa Lokutal, osa Allikul. See aga tähendaks lisainvesteeringud, uute keskonna komplekslubade taotlemist jne."

Ühessõnaga palju tööd ja vaeva. Kui aga vaadata, kuidas mehel silm särab ja temas räägib pigem töömees kui omanik, võib arvata, et nii mõnedki plaanid siin peatselt ka teoks saavad. Ja seda täiesti kindlalt.

OLEV AAVIK
16. juuni 1951

1966 - Retla Põhikool
1970 - Tihemetsa põllu­majanduse mehhanisee­rimise tehnikum
1970-1993 Kirna kol­hoosi töökoja juhataja ja insener
1994. a alates AS TAC-Et­tevõtted juhataja
Tegevusala: piimakarja- ja teraviljakasvatus

Tunnustus:
2003 - aasta põllumehe nominent
2006 - Järvamaa teenetemärk
2010 - Türi valla parim ettevõte

KOMMENTAAR

ENN REISMANN
Järvamaa Põllumeeste Liidu esimees

Olev Aavik on üks igati tubli mees oma ettevõtmistega. Tema etteevõtte on kogu selle tegutsemise aja jooksul kenasti arenenud. Arvestades seda, et aastad pole vennad ning eks nii mõniga aasta on põllumehele olnud raskem, kui teised, on Olev nendest raskus­test kenasti üle saanud.

Samuti on ta arendanud uute seadmete ja lauda näol ka tootmistegevust ning tootmisnäitajad on järjest paranenud. Te­gemist on ka ladusalt toimiva pereettevõttega, kui Olevi kanda on tootmine ja arendus, teine pool hoiab aga korras raamatu­pidamist.