Paast, kas loobumine või kasvamine?
Mööda on saanud vastlapäev, kus laseme liugu, et teada saada, kui pikad linad kellelgi kasvavad, ja mööda on saanud ka tuhkapäev, millega algab paastuaeg, nn suur paast, mis eelneb ülestõusmispühale.
Nii on saanud ka üheks selle püha nimetuseks lihavõtte- pühad, sest siis saab paastuaeg läbi ning siis on taas võimalik süüa liha, millest paastu ajal loobuti.
Nii nagu paljude asjadega maailmas, on ka paastuaja tähendus palju muutunud ja mõiste paast on tänapäevaks väga paljus kujunenudki söömisega seonduvaks. Kui loobutakse vahel söömast midagi, siis on see küll paast, kuid paastu juurde kuulub lisaks veel kindlasti soov end kasvatada, tegelda iseendaga.
Paastuaja pikkuseks on 40 päeva. Kui me aga vaatame kalendrisse ja loeme päevi, siis saame suurema numbri, sest paastuaja sisse ei arvata pühapäevasid, sest need on päevad, mis iga kristlane pühendab Jumalale. Endaga tegelemine, enese arendamine ja püüe vaimselt kasvada on paastuaja üks põhimõte.
Vahel on millestki väga tavalisest asjast loobumine piiratud ajaks meie jaoks ületamatuks raskuseks, mugavused on saanud meile nii loomulikuks, et me ei kujuta enam üldse ette elu ilma mobiiltelefoni ja internetita, ilma raadio ja televisioonita. Kurdame küll, et elu on kiire ja müra meie ümber on nii palju, kuid eks me ikka ise oleme põhjustanud seda, et oleme justkui oravad rattas.
Paast ongi eelkõige kasvamine seeläbi, et me loovutame midagi oma elust, mis meile oluline on, selleks et eelkõige mõista: see on suur õnn ja rõõm, et meil sellised võimalused elus on. On ju nii, et me ei oskaks hinnata isegi päikesevalgust ja sellest tulenevat rõõmu, kui me ei oleks eluski kogenud pilvist ja vihmast ilma või ööd, kus on pime.
Teatud toiduainetest loobumine on vaid paastumise väikene väljapaistev osa, n.-ö jäämäe veest välja ulatuv tipp, ja tegelikult ka kõige lihtsam võimalus pidada paastu. Palju keerulisemaks muutub siis kõik, kui me vaatame iseendasse ja seda, mis meie eludes toimub.
Väga keeruline on näiteks paastuda isekusest, sest enesele ja oma tahtmistele mõtlemata on keeruline elada. Kuid kindlasti aitaks selline paastumine meil enam selgusele jõuda, mida me tegelikult elamiseks vajame.
Hoopis teine paastumise külg on väliste ja sisemiste asjade kooskõla. Kui me näiteks loobume liha söömisest, kuid oleme kurjad ja tigedad, et teised ei tee meie tahtmist, siis oleme silmakirjalikud ega ole mõistnud, mis on paastu olemus. Paastumise eesmärk on iseenese kasvatamine, endasse vaatamine, et vahel teha ka kevadist suurpuhastust iseendas.
Niimoodi ette võttes raskena tunduvat loobumise teed võime me aga leida endas nii mõndagi uut ja huvitavat ja edasiviivat, mis aitab meil ka välja astuda rattast, millesse oleme end ise sulgenud. Rattast väljapääsemine on kõige lihtsam siis, kui ratas peatada, vastasel juhul käime lihtsalt uperpalli.
Võtta aeg maha, et vaadata kõrvale rattas jooksmisest, ehk võikski olla eesmärk, miks üldse paastumisest mõelda. Suutes hoogu maha võtta, loobume me küll kiirusest, kuid näeme nii mõndagi ilusat, mida rattas rügades ei märka. Nii võibki saada loobumisest võimalus kasvamiseks, võimalus enda kogumiseks.
