Palju ilusaid mõtteid ja tundeid

Puurmani Noortekeskuses toimus sõbrakuul teemakohaline konkurss „Minu sõber". Avaldan teile ühe Kolga -Jaanist laekunud kirja, mille autoriks on Elsa Aruoja. Aitäh kõigile osavõtjatele ja hoidkem oma sõpru iga päev. Tervitustega Puurmani Noortekeskus.

Pikal eluteel saatjateks olnutest pole ma mallanud eraldada selgepiirilise raamiga kedagi üksteisest, keda nimetada sõbraks, ainult minu sõbraks. Loomulikult on tulnud kohtuda, isegi kõrvuti elada nendega, kelle sarnaseks väga tahtnuksin saada, keda soovinuksin õpetada, kellega meeldinuks palju pikemalt kõrvuti käia jne. Aeg on paljutki ümber teinud, omatahtsi tutvusringkondi teisendanud ja hõrendanud. Pole vist kunagi kaalunud sõpruse suurust, võib-olla ainult mingil moel hindeid pannud. Taluda tuleb kõiki, kellele sõbra tiitlit pole mõtteski anda.

Sõprussidemed kaunistavad elu, annavad elukangasse küütlevat kullasära, võivad kesta üle hauagi. Sõbrad ei kuulu eraomandi hulka, sest nad peidavad endas tunduva osa vabadest hinge- ja vaimuväärtustest. Tundub, et polegi lihtne üldmõistet SÕBER eraldada ehk raamida mõistest MINU SÕBER. Justnagu tahaksin haarata oma embusse kõik avalad, kel abivalmis süda kõigiti õiges paigas tuksumas, kes suudavad olla ka minu sõprade sõbrad. Mida pikem elurada, seda enam tunned end vana puuna, mille oksi järjest laasitakse. Seda hinnalisemaks muutuvad need oksad, kellele oled veel märgatav olevik. Kaasaeg ongi huvitav selle poolest, et abituid hõbepäid ei jäeta perekonnale koormaks ning ulatatakse neile sõbrakäsi väljaspool kodu. Imetlen meie sotsiaalmajas töötavaid SÄDEINIMESI, kes suudavad oma hooldatavatele olla igakülgseks toeks. Pean neid parimateks sõpradeks, sest nad ei vali meie seast endale välja ainult meeldivaid, vaid aitavad armsalt nii jalutut, vaegnägijat või -kuuljat ning mälulünki kandvaid. Minnes endale nõutama sõpra pika soovide nimekirjaga taskus, peaksime kaaluma, kas meil samapalju on vastu anda.