Päästeamet soovitab asutada vabatahtlikke ühinguid, seltse ning depoosid. Raha nende toetamiseks on loomulikult vähevõitu, kõikide teenuste ja kaupade hinnad aga ronivad aina kõrgemale. Kas tõesti on vabatahtlik liikumine vaid fanaatikute tegutsemisala? Harju Elu käis külas Saue valla Hüüru küla mehel Mati Leivategijal.

Komandode kinnipanekut jälgib ta murelikult. Leivategija valutab südant nii majade kui tehnika pärast. Mehe kinnitusel tähendab auto seisu peal hoidmine selle aeglast surma. Probleem on ka 1970ndate Scaniate või Volvode varuosadega, mida peaaegu polegi saada. Samuti ei sõida need autod pehmel ja mättalisel maal.

Kui vabatahtlikud saaksid enda kätte Nõukogude päritolu ZIL päästeautod, oleks olukord veidi parem. "Need lähevad läbi paksust ja vedelast, kuid võtavad palju bensiini," ütleb Leivategija.

Kas ja kuidas sai alguse Hüüru vabatahtlik komando? Ning kas see praegu ka tegutseb?

"Üle kümne tagasi olin koos Hüüru R&C klubiga väga suur entusiast. Soetasime autosid ning oli ka leping Harju päästeametiga. Meid koolitati ning aidati," ütleb mees. Kuus aastat toetas Hüüru meeste tegevust ka Saue vald. Praegu õues lume all seisev tuletõrjeauto ZIL on siiani valla omanduses.
Aastal 2005 ühinesid maakonna ning Tallinna päästeametid. Sellest ajast on Hüüru mehed tegutsenud omaette.

"Tehnika on enamuses garaažis," näitab Leivategija. "Järelhaagisega Volvo suur paak mahutab 1100 liitrit vett ning haagis 400 liitrit. Kaitsen ära enda majapidamise ning ka naabri oma," ütleb hüürulane.

Milline on Leivategija arvates vabatahtlike komandode tulevik? Kas neid on tekkimas massiliselt?

"Tugevat komandot saavad endale kindlasti lubada tugevad ning teotahelised külad ja alevid. Näiteks Järva-Jaani, Kaberneeme ja ka Kuusalu mehed," ütleb ta. Kus on aga asulas kas vanad või teadmatuses inimesed, on asi raskem.

Loe pikemalt Harju Elust.