Raigo ja Kaisa uudistejahil

Kolde Kaisa ja Pärna Raigo on tõusnud tavalisest kooliõpilase seisusest neile endilegi ootamatult Vikerraadio kihnukeelsete uudiste saatejuhtideks.

„Tore on. Kui saame hakkama, võib teha küll," hakkab Raigo oma uuest ametist rääkima, kui Kaisa teda katkestab ja kõrva sosistab: „Räägi kihnu keeles." Selgitan neile, et lehelugu kihnukeelsest uudistest tuleb paraku siiski kirjakeelne - ei oska ma ju kihnu keelt kirja panna. Kaisa ei lase end sellest heidutada ning kõneleb intervjuu lõpuni kihnu keelt. Tüdruk arvab samuti, et saatetegemine on tore, kuigi pärast koolipäeva saadete tegemine on mõnikord raske, sest koju jõutakse õhtul hilja ja siis peab veel õppima hakkama.

Mõlema lapse arvates on kõige raskem saate alguste ja lõppude väljamõtlemine ja seda teeb Mark Soosaar, nemad harjutavad teksti niikaua, kui see ilmekalt ja loomulikult välja tuleb ja siis loevad teksti sisse.

Intervjuude tegemine seevastu on asja toredam pool. Kuigi juhendaja Mark Soosaar vihjab, mida küsida võiks, suudavad Raigo ja Kaisa ise küsimusi välja mõelda ja mõnusalt juttu veeretada.

Senistest saatelõikudest meeldis noortele reporteritele kõige enam lugu Alametsa poest, mis oli Kihnus esimene pood. Samuti oli tore kõnelda Härma Roosiga tähtedest ja Alametsa Arvoga lindudest.

Küsimusele, millist lugu lapsed kõige enam teha tahaksid, vastab Raigo: „Kui tuleks pommuudis, oleks vägev." Poiss ei pea ka kaua mõtlema, mis see pommuudus olla võiks, vaid vastab kiiresti: „Lotovõit."

Raigo pole varem saatetegemisele mõelnud ning arvab, et see ei mõjuta ka tema edaspidist elukutsevalikut. Kaisa on teist meelt. „Meid on palju selles saates küsitletud ja olen arvanud, et tore oleks ise saadet teha, aga mõtleisin, et nii pisikesi ei võeta veel," räägib ta. Ta ei välista, et tulevane töö on kuidagi meediaga seotud. „Täitsa mõeldav, mulle meeldiks küll," leiab ta.

Igatahes tahavad Raigo ja Kaisa kihnukeelseid saateid teha nii kaua, kui võimalik. Nad on nõus oma suvepuhkuse ajal tööd jätkama. „Ühe päeva nädalas teeme saadet, ülejäänud aeg on vaba," on nad arvamusel. Oma häälega, mis raadioeetris teistmoodi kõlab, on nad harjunud ega pea seda enam „imelikuks."

Kihnu inimesed teavad, et Raigo õpib 6. ja ja Kaisa 4. klassis ja need, kes koolimajja sisse astuvad kohtuvad nende mõlemaga juba fuajees, kui pilgu autahvlile pööravad. Õpetajana tean, et koolitunnis on mõlemad taibukad, särtsakad ning nendega on tore maailma asjade üle aru pidada ning koolinäidendites võib neile peaosalistena kindlalt loota.

Küsimusele, kas Raigo ja Kaisa on mulle nüüd kolleegid vastavad nad kõhklematult. „Jaa. Mõnes mõttes küll."

Edu ja positiivseid pommuudiseid uutele kolleegidele!