Raul Rebane Iisakus: kodukoha ja kooli maine oleneb kohalikest inimestest

Lastevanemate päev pooltühjale saalile

26. märtsil toimus koolimajas traditsiooniks kujunenud lastevanemate päev. Traditsiooniline oli ka osalejate arv. Natuke piinlik oli kaugelt tulnud külalise vastas istuda pea 200-le inimesele mõeldud saalis vaid 30-ne inimesega. Piinlik pole muidugi kohaletulnute pärast, vaid nende pärast, kes ei raatsi kaks-kolm korda aastas laupäevasest päevast näpistada mõnda tundi, et õppida paremini tundma lapsekasvatamise saladusi. Mitmed tuntud laste psühholoogid on ju tõdenud, et poes on kasutamisõpetus kaasa antud isegi labidavarrele, laps paraku sünnib meie hoolde ilma igasuguse juhendita. Väike koolitus selles valdkonnas kuluks marjaks. Miks siis huvilisi nii vähe kipub olema? Ilmselt kardetakse, et lektor hakkab kellegi suunas näppu viibutama või kellegi võsukese paturegistrit kõigi ees ette lugema. Seni pole küll midagi taolist ette tulnud ja arvan, et ei tule ka edaspidi. See pole taoliste koolituste eesmärk. Isiklikult minule meeldib väga kohtuda huvitavate inimestega ja nende juttu kuulata on olnud väga rikastav. Ka siis, kui valmis retsepte eluks kaasa ei anta. Soovitan soojalt teistelegi. Ja ka puht viisakusest võiks oma kohaletulekuga väärtustada koolipoolseid pingutusi kasvava põlvkonna harimisel ja kasvatamisel ning vanemate kaasamisel sellesse keerulisse protsessi.

Külaline endast

Milles siis rääkis seekordne külaline Raul Rebane, keda üldsus teab kui Gerd Kanteri mänedžeri? Tema ise peab ennast aga eelkõige infospetsialistiks ja Gerd Kanteri moraalne toetamine ja motiveerimine kuulub pigem hobide hulka. R. Rebane on pärit Lääne-Virumaalt ja üsna kursis ka meie kandi tegemistega. On uhke oma päritolu üle ja õnnelik, et õppis tillukeses maakoolis, sisuliselt eraõpetaja käe all, sest koolis oli ainult 16 õpilast, ega tunne senini, et tema elus oleks selletõttu mingeid takistusi olnud. Visadust ja sihikindlust temas on kindlasti kujundanud spordiinternaatkoolis õppimine. Ja kuigi kiputakse arvama, et sportlased ei pruugi olla ajuhiiglased, soovitas Rebane selles käibetões (nagu ka paljudes teistes) kahelda. Loetles üles arvukalt praegusi koolidirektoreid ja professoreid, kellega ta ühes klassis õppis. Rääkimata nimekatest sportlastest, kelle hulka kuulus ka varalahkunud Viljar Loor.

Käibetõdedes on lubatud kahelda

R. Rebase esinemise üks peamisi mõtteid oligi soovitus kahelda käibetõdedes, mida levitatakse massimeedias. Kas on alust müütidel maakoolide kehvade võimaluste kohta? Kas on tõsi, et maakoolidest tulevatel noortel on tulevik kahtluse all ainuüksi sellepärast, et ta on pärit maalt ja õppinud maakoolis väikeses konkurentsis? Seni pole sellel mingit tõestust. Müüt on tema sõnul ka see, et osad lapsed on juba kooli tulles andekamad, teised aga vähem. Kui laps oskab kooli tulles lugeda ja arvutada, on see eelõpetatud oskus, mis on omandatud lasteaias või siis linnades juba moeks oleva koduõpetaja õpetusel. Iga laps on milleski andekas, tuleb aidata tal see anne avastada. Lähiaastail on plaanis asuda maakohtadest otsima talente, eelkõige küll spordivallas. Sest just väiksematest kohtades on Rebase sõnul lootust leida noori, kellel on veel säde silmis alles. Maalast pole reeglina kõigis valdkondades üledrillitud ning temas on alles veel kasutamata ressursse, mis edasiseks arenguks vajalik.

Motivatsiooni asemel küllastus

R. Rebane rääkis, et pealinna laste puhul tuleb aina enam ette, et täisikka jõudes on temale eluks kaasaantud ressurss juba ammendumas ja polegi nagu enam eesmärki, kuhu püüelda. Vanemad on kõige eest hoolitsenud ja kõik muretsenud, mis laps on vajanud või tahtnud, rääkimata koduõpetajatest, nn eliitkoolis õppimisest. Ja trennidest ning huvikoolidest, kuhu nad pandi juba eelkoolieas. Ostetud on kõige kallimad pillid ja uhkem spordivarustus ja seda kohe, ära ootamata, kas lapsel tekib vanemate poolt valitud ala vastu tõeline huvi ja tahe end arendada. Nii võib lapsel saabuda küllastumine ja võib olla väga raske teda motiveerida veel kuhugi pürgima.

Saalis tekitas kahinat küllastumisjuttu illustreeriv näide lambasöömisest. Lugu, mille oli jutustanud Rebasele tema isa. Mõisahärra olla suurustanud, et tal on üks selline moonakas, kes suudab korraga ära süüa terve lamba. Veeti kihla, huvilised ja moonakas tulid kohale, lammas kanti ette. Mees pingutas ja pingutas, aga päris tervet lammast ta siiski nahka pista ei suutnud. Mõisahärra laiutanud pettunult käsi: „Mis siis nüüd juhtus! Õhtul harjutasime, sõi terve lamba ilusti ära, veel hommikul harjutasime, sai hakkama..."

Mainekujundus on meie endi kätes

Oma esinemist alustas aga Rebane hoopis meenutusega koolipoisipõlvest. Ühel spordivõistlusel oli ta suuril silmil vaadanud, kuidas üks tundmatu kõhetu veidrik 1500 m jooksis. Keegi ei teadnud, kes ta on ja kust ta tuleb. Jooksis tükk aega kuskil keskel. Aga 200 m enne finišijoontpani poiss oma jalad liikuma ja lõpetas suure edumaaga teiste ees. Muidugi taipasime kohe, kellest jutt - see tundmatu poiss sai olla ainult Enn Sellik, kelle käes püsib tänaseni Eesti rekord 10 000 m jooksus. Kuidas oleme me seda mälestust hoidnud, kuidas pannud Iisaku heaks teenima? Kui R. Rebane küsis, millistele Iisaku üritustele me teda kutsuksime, ei tulnud peale suusamatka ja külalaada midagi pähe. Oleksin tahtnud öelda, et tulgu vaatama Enn Selliku auhinnavõistlust jooksjatele, aga polnud kindel, kas seda enam korraldatakse. Suurt midagi pole viimasel ajal kuulda olnud.

Aga milliseid vaatamisväärsusi soovitaksime kohapeal külastada? Meenusid muuseum, vaatetorn, kirik, kalmistu kiviristid, matkarada... Aga veel?

13. augustil planeeritakse suurt promoüritust Ida-Virumaale. Paljud maakonnast pärit tuntud inimesed on pannud sellele õla alla. Eelkõige peredele mõeldud päev algab Narvast ja päeva jätkuks on kõigil võimalus kutsuda külalisi oma kanti - vaatama mõnda põnevat paika või osalema mõnel toredal sündmusel. Tasub mõelda, kuhu kutsuksime külalisi sel päeval meie.

Valik olgu teadlik

Meie kodukoha ja ka meie kooli maine oleneb meist endist, tahtis Rebane meile oma jutuga öelda. Kui meil midagi välja sureb, oleme selle väljasuretajad eelkõige ise. Ka gümnaasiumi ei suleta ülevaltpoolt, kuigi teatavat survestamist on tunda. Eelkõige teeme seda ise, pannes oma vähesed lapsed mujale kooli (loomulikult lapsele parimat soovides) ja pannes kahtluse alla kohaliku kooli võimalused ja tegevuse kooli arendamisel ja hariduse andmisel. On kujunenud staatuse küsimuseks panna laps kooli kodust kaugele, kasvõi püksirihma pingutades. Jättes lapse samas ilma kodusest toest, mida ta vajaks ehk igapäevaselt, et iseendaga hakkama saada. Muidugi on nii laps kui vanem oma valikutes vabad ja kui on silme ees kindel suund ja siht nii noorelt juba olemas, siis miks mitte, otse loomulikult. Aga kui eesmärgiks on lihtsalt kuskile mujale minna, sest kõik ju lähevad, siis võiks järele mõelda.

Viimasel ajal avaldatud uuringute tulemused näitavad, et need, kes lähevad kutsekoolidesse peale keskhariduse omandamist, on tööturul edaspidi edukamad. Õppima minnes on olnud valikud teadlikumad ja ka eluteel libastumise oht on täisikka jõudes väiksem. Tasub ka sellele mõelda juba põhikoolis, et hinded lubaksid gümnaasiumis jätkata.