Foto: MorgueFile

Ühekorruseline põllukivist koolihoone valmis 1880. a. 1907.a. pärinevad järgmised andmed: koolijuhatajaks oli preester Venessaar ja õpetajaks Westman, kes 1910.a. lahkusid. Preestriks ja koolijuhatajaks tuli 21aastane Martin Kiis ja õpetajaks Roman Pukk, kes oli ka ühtlasi köster. Tolleaegsest õpilaste eluolust annavad ettekujutuse Liidia Saare mälestused Saduküla koolist.

„Alustasin Saduküla koolis 4. klassis 9aastaselt. Õppeaineteks olid eesti keel, vene keel, rehkendus, geograafia,ajalugu, piiblilugu, laulmine ja katekismus. Koolitöö algas oktoobri algul. Koolivaheaeg oli jõuluajal 3 nädalat. Internaat oli koolimajas. Koolis oli 45 õpilast, internaadis umbes 20 õpilast. Kooliteenijat ei olnud. Toitu ei valmistatud. Meie ise keetsime õpetaja köögis õhtuti teed suure veetrumliga, mille ise ostsime kokkuklapitud raha eest. Leivakotid olid õpetaja sahvris. Mõnikord keetsime internaadi ahjus väikese pajaga kartuleid. Lõunat sõime igaüks oma leivakotist. Söögitund oli 12.00 kuni 14.00. Sõime laste magamistoas. Tütarlapsed pühkisid klassitoad, poisid tõid vee klassis asuvasse veetünni. Klassipõrandaid pesime ise 4 korda talve jooksul. Magamiseks oli kahekordsed narid. Koolipidu oli üks kord aastas jõulude ajal. Selleks ajaks õppisime laule, ilulugemisi ja kahekõnesid. Klassiväliseid ringe polnud.” 

Karl Eduard Märtin lisab, et III ja IV klassis olid kõik ained vene keeles. Eestikeelse sõna pärast seisid poisid veerand tundi põlvili nurgas ja tüdrukud pool tundi vaikides laua taga. Vene keele lugemine ja kirjutamine algas kohe I klassist peale etteütluste kirjutamisega. Katekismus ja piiblilugu olid kuni viimase klassini. Atlase nimeline pildiraamat oli kasutusel kõnearendamise eesmärgil. Alates III klassist algasid ajaloo ja geograafiatunnid. Koolitöö algas oktoobris ja lõppes aprilli lõpul. Tunnid algasid 8.00. Õpilased ise koristasid klassid, kütsid, tõid puud ja vee. Pesemisvesi oli koridoris ja seal olid talvel jäätükid sees. Niisugustes tingimustes õpiti tarkust.
1919.a. tuli koolijuhatajaks Aleksander Arbeiter (hiljem Aruoja). Tema tegi ettepaneku kolme lähikonnas asuva kooli ühendamiseks. Ühendati Pööraküla kool, Saduküla vene õigeusu kihelkonnakool ja Saduküla mõisakool Saduküla Kõrgemaks 6-kl. Algkooliks. Selle kursus lõppes õppeainetega: eesti keel, laulmine, võimlemine, käsitöö, joonistamine, voolimine ja ilukiri, matemaatika (arvutusteadus, algebra, geomeetria), looduslugu, füüsika, maateadus, ajalugu, vene keel ja saksa keel. Õppeaineid hinnati: väga hea, hea, kaunis hea, rahuldav ja nõrk. Koolipäeva pikkus oli I ja II klassis 4, vanemates klassides 6 tundi, laupäeval kõigil 4 tundi. Koolis oli pärast ühendamist umbes 120 õpilast. Ühendatud koolil oli olemas ka kooliteenija.

A. Aruoja teab jutustada: „1923.a. aprilli lõpus läks koolimaja sindlikatus korstnast põlema. Hoone hävis tules, alles jäid vaid kivimüürid. Oli tarvis uus ehitada. Esimese projekti tegin ise. Sellega polnud ministeerium rahul. Ministeeriumis valmis uus ja ehituseks lubas riik 1,5 miljonit Eesti marka.”

1924.a. märtsis alustati tööd ja suveks sai maja katuse alla. Kui nüüd kool Tallinnasse raha järele läks, selgus, et Saduküla Kool oli rahasaajate nimekirjast kustutatud. Noor koolijuhataja oli suure algatusvõimega mees, käis kõik ministrid korrast läbi ja palus, kuni tehti erakordne otsus raha eraldamiseks. Sama aasta 1.septembrist alustas kool uues majas tööd. Sisetööd veel käisid ja pidulik avamine toimus 2. novembril. Uus koolimaja oli nüüd kahekorruseline. Alumine maakivist ja ülemine puust, vooderdatud laudadega. Idaküljele tehti juurdeehitus. Õpilased, kes astusid kooli 1924.a., võisid lõpetada veel sundusliku 4 kl. kooli, kuid kes 1925.a. alustasid, nendel oli sunduslikuks hariduseks 6 klassi. 1930.a. olid 6 kl. lõputunnistusel järgmised hinded: kodulugu ja kõlblusõpetus, kodaniku teadus, usuõpetus, eesti keel, ajalugu, matemaatika, loodusõpetus, maateadus, voolimine ja joonistamine, tööõpetus, laulmine, võimlemine, tervishoid, saksa keel. Hinded tunnistusel hea, rahuldav, nõrk. Vihikutes esines ka hinnangud „kaunis hea” ja „vaevalt rahuldav”. 1933. aastast võisid õpilased V klassist alates õppida inglise keelt. Enne nõukogude okupatsiooni oli koolis üle 100 õpilase. Koolil oli ka oma kokk Johanna Aarand (Välbe). Tema valmistas lõunat internaadilastele. Teised said lõunavaheajal. kooli poolt sooja teed.

Järgneb...