Südantliigutav etendus Illukal: teatrikunsti tudeng tõi lavale vanavanaema sõja-aegsed üleelamised
Maaja Hallik on Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudeng, kes sel kevadel oma näitleja diplomit kaitseb. Eelmisel kevadel aga kirjutas ta oma vanavanaema sõja-aegsed üleelamised näidendiks „Merevaigupärlid" ning kandis selle kursuse lõputööna ette.
Maaja ise märgib nii: „See on lugu Salme Sabolotnyst, minu vanavanaemast, kes tähistas sel aastal oma 101. sünnipäeva. Mälestused viivad ajas tagasi aastatesse 1941-1956, mil keset sõdivate riikide möllu tuli ka tavalisel inimesel kuidagimoodi hakkama saada. Tuli ellu jääda."
Noor lavastaja ise nimetab seda tükki interaktiivseks kuuldemänguks, ta on sellesse kaasanud ka kolm kursusekaaslast ja õe, kes kitarril sekka helipilte „maalib".
Kõik, kes pühapäeval Illukal toimunud etendusest osa said ja selle vaikides oma südamest läbi lasksid, said puudutatud meie ajaloo valust. Meie ajaloos esinev võluv pool on aga sageli see, kuidas me oma valu oleme talunud ja sellest tugevaks kasvanud.
„Tuleb tunnistada, et pisaraid oli raske tagasi hoida," lausus üks etendusel osaleja, „kuid see oli sellise puhastava loomuga." Teine lisas: „Kuulates valdas mind segu mõtetest, kuidas üks naine, viie lapse ema, suudab kõigi oma läbielamiste kiuste tugevaks jääda ja pikka elu elada ja teisalt, et meie laste hulgas on sügavalt mõtlevaid noori, kes neid mälestusi endas edasi kannavad ja neil hääbuda ei lase. See lugu polegi ju ainult ühe pere lugu, see on kogu me Eesti rahva lugu, see on meid kõiki puudutanud."
Et Salme ise elab veel tänagi Jõhvis, siis saalis viibis ka temaga lähedalt seotud inimesi, tema tütred ja poja abikaasa. Ja olgugi, et tütar Helil polnud seda etendust kuigi kerge kuulata, elas ta siiski heameelega kaasa oma pojatütarde esinemisele. Osakem ikka leida ja hoida oma pere ja kodu lugu, sest ütleb ju vanasõnagi: Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Loodetavasti jagub ka tulevikus Illukale rohkelt kultuurihuvilist publikut. Kohtumiseni!
