Vanad lood kodukohast: Leivast vanal ajal
Tavalist taluleiba tehti igas taluperes. Seda mäletatakse veel praegugi ja mitmed perenaised proovivad leivategu nüüdki uuesti ellu äratada.
Leival oli palju eri liike. Taluleib seati kas spetsiaalsesse künasse või ümar-ovaalsesse kolmejalgsesse astjasse. Seadmiseks nimetati jahu ja soola esialgset segamist veega. Taigen jäeti hapnema. Teisel päeval taigen sõtkuti koos jahu lisamisega, kuni taigen enam käte külge ei jäänud. Nüüd tuli oodata kerkimist ja õigel ajal ahi küdema panna.
Hõõguvate süte paistel tehti lastele paistekakk. Ahju põrand puhastati, leivad vormiti ja pandi leivalabidaga ahju. Ahjus pätsid kerkisid, moodustades külgedel laiad krobisevad vöödid - "nukid", " krõmpsud", "konksud". Laste arvamus oli üksmeelne, see oli leiva maitsvaim osa. Leivategu koosnes vastavalt pere suurusele kas neljast või kuuest umbes neljakilogrammisest leivast. Sügiseti küpsetati leiba värskel kapsalehel. Siis polnud ahjupõranda tuhast puhastamine nii oluline ja leiva aluskoorik jäi täiesti puhas ja sellel oli vähe kapsalehe maiku juures. Leib küpses kaks tundi. Ahjust tulnud leivad asetati pingile, niisutati märja lapiga ja kaeti puhta niiske rätikuga.
Mõnest rukkileiva eriliigist. Levinuim oli peenleib ehk magushapu leib. Seda küpsetati ainult suurteks pühadeks, kuna selle leiva tegemine oli tülikam kui näiteks nisusaia tegemine.
Peenleib seati rukki valtspüülist sooja veega, lisati ka köömneid. Hapendati kaks päeva. Kolmandal päeval klopiti spetsiaalse mõlaga põhjalikult läbi ja sõtkuti. Küpsetati poolteist tundi. Leiva head omadused kadusid mõne päevaga.
Mõnes peres küpsetati kolmepäevaleiba. See oli kroovijahust peenleiva meetodil seatud ja kolmandal päeval küpsetatud leib.
Kaheotsaleib oli tavaline taluleiva ja kolmepäevaleiva kombinatsioon. Ühte tainaküna otsa tehti sooja veega leivaseadis, küna teise otsa järgmisel päeval samasugune külma veega. Kolmandal päeval seadised segati, sõtkuti ja küpsetati leivaks.
Pekileiva puhul oli tavalise leivataigna hulka sõtkutud väikesed peki kuubikud.
Põllutööde kõrgperioodil küpsetati hobuseleiba. See oli tavalise leiva tehnoloogia järgi koorimata lihtjahust valmistatud rukkileib. Seda söödeti hobustele jõusöödaks, sest rukkijahu hobustele anda ei tohtinud.
Kuna leiba valmistati suurte tegudena, jõudis leib enne uut tegu põhjalikult tahkuda. Kui viimane päts oli ära tarvitatud, laenati leiba mõnest naabertalust, kus teati hiljuti värske tegu valmis olevat. Küla leib oli eriti lastele maitsvam ja ka värske. Kui nüüd oma tegu pingile räti alla jõudis, viidi kõigepealt naabritele ära laenuleib. Seal oldi sellest äärmiselt huvitatud, sest jõudis see ju kohale värskelt ja isegi soojalt.
Edasi toon ära Edgar Oltjeri otsesed mälestused ühest lapsepõlve leivateost.
Ühel keskpäeval, kui ma koolist tulles tuppa astusin, lõi mulle juba eeskojas vastu hõrgutav värske leiva lõhn. Ema oli küpsetanud leiba. Ema hüüdiski tagakambrist, et ma enne sööma hakkamist viiksin ära Jaanilt (Jaani talu) laenatud leiva. Ma ei lasknud endale seekord seda mitu korda ütelda, haarasin ahju eest pingilt, kus leivad rätiku all reas, pätsi kaenlasse, hüppasin jalgrattale ja jõudsin Jaanile parajaks ajaks: nende suur pere asus parajasti lõunalauda.
Koju jõudes ootas mind ahju juures äreva näoga ema: olin seekord olnud liiga agar tema korraldust täitma ja võtnud leiva valelt pingilt: ahju juures olid reas hobustele küpsetatud leivad, pere jaoks tehtud olid rehe all pingil. Piinlik lugu! Et päästa mis päästa annab, võtsin rehe alt õige, inimestele mõeldud leiva ja kihutasin tuldud teed tagasi. Hilja! Jaani pere lõpetas parajasti lõunasööki, minu emalt viidud leivapätsist oli järel vaid väike kannikas. Kui selgitasin oma teistkordse tuleku põhjuse, puhkesid kõik naerma: nemad polnud seda märganud, et leib polnud inimestele määratud. Tõsi küll, hamba alla olid sattunud mõned sõklad ja jahu jämedustki oli märgatud, aga vahelduseks oli jämedast jahust küpsetatud leib tundunud väga maitsev. Seda kinnitas ka ühe söögikorra jooksul tarvitatud leiva kogus. Ja tõepoolest, leib oli nagu leib ikka, seatud ja sõtkutud samas nõus, mis tavalise leiva tarbeks. Krobeliseks kerkinud-küpsenud kollakas-pruunid küljed andsid talle pealegi väga isuäratava väljanägemise.
Muide, laste jaoks oli hobuseleival üks väga oluline eelis: selle külgedelt tohtis murda sedasama kollakas-pruuni "krõmpsu", saamata selle eest emalt või isalt tõrelda. Tavalise leiva puhul oli see rangelt keelatud, pealegi oli see "krõmps" seda maitsvam, mida jämedamast jahust leib küpsetatud.
