Vastab vilistlane Helgi Ani: Leiba saab tehtud ikka rohkem kui mõni suurpere
1. Mis meenub Sulle Puurmani nime kuulmisel?
Eks ikka sünnikoht ja elu algusaastad Kingu talus. Olen ilmale tulnud kunagises Kursi haiglas. Aga Kursi on ju nagu Puurmani vanem vend. Koolis käisin küll Kursis, mis oli aga üks Puurmani kooli algosadest. Seepärast pean end samas ka Puurmani vilistlaseks. Ja olengi, sest keskkooli lõpetasingi Puurmanis. Seega meenuvad kodu ja vanemad, kahe kooli õpetajad ja kaasõpilased. Laine Palumaa ja Laine Petraudze, Ella Tasa ja kõik kenad keskkooliõpetajad, kellega kokku puutusin. Mõni klassiõde on siiani südames. Käin, näiteks, ikka Anne Eleneva sünnipäeval. Kui sünnipäevadest üldse rääkida, siis siin olen ma teeneline kutsutu või ka ise hea meelespidaja. Harva möödub mõni nädal, kui ma kedagi ei õnnitleks tähtpäeva puhul. Ka koduleiva küpsetamise põhjusi võib selles näha. Leiba saab tehtud ikka rohkem kui küpsetab mõni suurpere.
Et olin pere vanim laps, siis tuli palju tegelda koduste tööde ja nooremate hoidmise-järelvaatamisega. Ene ja Jüri, kusjuures tagantjärele arvan, et Jüri pidevas kadumises minu vaateväljast oli vast juba siis aimata tema juhikalduvusi, vallavanema eeldusi. Mõneaastase vennakesena toimetas ta mõtlikult ja suure lärmita jõe ääres, põhukuhjade vahel ja mujalgi, kust alati ei osanud otsida. Iseseisvalt „pidas" ta oma põllukesi päris poisikesena marjapõõsaste vahel, haris ja külvas.
2. Millega praegu tegeled? Räägi oma perest.
Praegu naudin väga seda, et hommikul ei pea kella järgi tõusma. Võib veidi viivitada, aga siiski kohe koduseid töid tegema hakata. Olen üsna algaja pensionär. Kodus leidub ka üksikul inimesel tuhat toimetust toas ja õues. Kanad, koerad, aed ja küte. Muidugi sõbrad, kellega on vaja kohtuda või keda külla oodata. Selja taga on õpingud kõrgkoolis, töö kolhoosipõldudel. Omaette valdkonna moodustab eluperiood, kui mind haarati 23sena kohalikku omavalitsusse. Olin Merila, Külveti, Liikeri Ja Pettai ajal külanõukogu saadik ja seal edasi ka vallavolikogus. Alles nüüd mõned valimised on mööda läinud, et ma enam sinna ei ole kandideerinud. Olin rivis ka tormilistel muutmise aastatel. Mäletan, kui vallavanemaks sai Rein Paap. Pere on mul väga suur, arvan, et kokku lugedes saaks neid sadu. Oma õde-vend peredega, nende laste pered, kaugemad sugulased, kes kõik saab kokku kutsutud suguvõsa kokkutulekutele. Kooli- ja klassikaaslased, töökaaslased kolhoosiaegadest, külainimesed. Neist paljusid on saanud aidata, kui on osutunud vajalikuks. Vahepeal, kui majanduslikult oli soodsam ja võimalik, sai teatris käidud. Hull küll, aga mõnikord lausa korra nädalas!
3. Kuidas võib olla Sinu tööst kasu oma koduvalla inimestele?
Kas seda ongi nüüd veel eraldi vaja üles lugeda? Loodan, et kõik see, mida olen oma elus teinud, on ikka olnud kasulik mulle endale, mu perele ja ka vallarahvale.
Intervjueerija E.M. aus ülestunnistus: Sellist intervjuud ei ole Helgi mulle andnud. Aga ma tean-tunnen teda 1966. aastast peale, algul õpilasena, siis küla-aktivistina ja nüüd juba lausa sõbrana. Ja täpselt, mitte sõbrannana, sest siin on vist ikka väike vahe. Sõbranna-tase eeldab teisi suhtlemispõhjusi, Helgi on aga inimene, kellele võib alati loota. Oleme ühiste huvidega seotud Kileklubisse, kus võib Helgi eneseohverdust ja vastutulelikkust lausa imetleda. Tänan teda siin koos kõigi külaelanikega, kes sellest on osa saanud. Arvan, et valla teenetemärk ja nimi auraamatus on väga õige tunnustus väsimatule Helgile. Aga kui intervjuus on vaja teha parandusi või midagi ümber lükata, siis pakun talle järgmises numbris ajaleheruumi. Ütelgu siis ise, kuidas tegelikult on.
