Delfi

Minu selgitus algab 11 aastat varasemast ajast, 15.02.1956, kui „Kungla" kolhoosi üldkoosolek valis esi­meheks sõjaväest vabanenud noore mehe Kalju Heinla. „Kungla" oli Rakvere rajooni kõige mahajäänum majand. Millestki pidi alustama, et vaesusest välja tulla; kõigepealt tähendas see tõestamist -ka kolhoosikorra tingimustes on võimalik normaalselt elada, inimesed peavad oma töö eest tasu saama. Esimene võimalus rahaliste vahendite saami­seks oli kartulitärklis, alguses tuli kasutada Rakvere tärk­lise- ja siirupivabriku teenustööd. 1959 läks käiku oma vabrik.

1960. aastal pandi alus täiesti uuele ettevõttele: maha­jäänud majandis hakati tootma vaktsiine loomadele. Väike, teaduslikel alustel töötav vabrik, tulevane Haljala biotsehh, oli ainuke omataoline Eestis ning andis esimese toodangu 1961. Oli vaja ehitada, hooneid parandada, piimatootmi­ses üle minna masinalüpsile. Elektrit sel ajal veel igal pool ei olnud ning tuli hankida elektrimootoreid. Kõike vaja­minevat alates tsemendist ja eterniidist, autokummidest, rauast kuni tööpinkideni tuli kusagilt hankida, luua side­meid oma vabariigi tehastega, Leningradiga. Riiklikke limii­te ja fonde kõige jaoks ei olnudki, mis olid, nendest ei jätku­nud. Edasimineku nimel tuli rikkuda sotsialistliku majandu­se reegleid.

Kõige selle juures oli esimehele toetajaks oma ala spetsialistidest koosnev meeskond: agronoom Enn Lepik, vetarst Ilmar Lani, brigadirid, farmijuhatajad.

1959. aastaks oli „Kungla" tondiöömajast väljas, rahali­sed sissetulekud ulatusid kahe miljoni piiridesse; L. Antoni väitel oli see esimees Aleksander Valdmanni ajal. 1960. aastal toimus nii „Kungla" kui Lenini-nimelises kolhoosis üleminek rahalisele palgale; L. Antoni raamatus on seegi toodud Valdmanni tegevusaega.

1960-ndate aastate algul tekkis ENSV prokuratuuril huvi kolhooside-sovhooside majandustegevuse vastu, eeskätt ETKVL-i poolt läbi viidud kartulite laialdase kokkuostuga. Kellelt ostetud? Kuhu müüdud? Kui kallilt?

„Kunglas" viis uurimist läbi eriti tähtsate asjade uurija Pruuli ja tegi tööd terve aasta, et saada kokku toimikut, mil­le alusel esimees K. Heinla kohtu alla anda. Mille eest?

1961. aastal, pärast Heinla lahkumist, panid rajooni parteikomitee ja agrotööstuskoondis esimehe kohale Kunda tsemenditehase endise direktori asetäitja Meltsase. Põllumajandus ja kolhoosi juhtimine oli temale võõras ala. Rutemini, kui oli „Kungla" tõusmine alt üles, toimus tagasi allaveeremine; jälle algas inimeste lahkumine.

1962. aastal ühinesid „Kungla" ja Lenini-nimeline kol­hoos, nimeks sai Haljala. Esimeheks kutsuti varem „Õitsengu" esimehena töötanud Aleksander Valdmann. Temal olid põllumajanduslik haridus ja esimehe kogemus. Haljala kolhoos jõudis taas paremale järjele.

1962. aasta suvel toimus ENSV Ülemkohtu väljasõidu­istung Rakveres, et kolhoosi esimehena töötanud Kalju Heinla süüdi mõista selle eest, et Haljala külades inimeste elu paremale järjele viis ja mahajäänud majand jõukaks sai. Karistus - 12 aastat. 1966. aastal Kalju Heinla vabanes vangilaagrist ennetähtaegselt kui „paranemise teele" asunud vang.  

1967. aasta 19. veebruaril toimus Haljala kolhoosi aruande-valimiskoosolek, see, mida Lembit Anton kui etendust kirjeldab. Seda ta tõepoolest oligi, ainult selle suure erinevusega, et rahvas ei valinud esimeheks tagas Aleksander Valdmanni ega partei poolt üles seatud kandidaati Boris Gavronskit, rahvas valis tagasi oma kandidaadi Kalju Heinla.

Haljala rahva suhtumine Kalju Heinlasse väljendub kõige sügavamalt temale 60. juubeli puhul üle antud au- ja tänukirjas: „Inimlikke heategusid ja inimlikke kannatusi ei unustata. Ainult ükskõiksus hajub, olles ühenäoline igal ajastul."

L. Antoni väited Haljala kolhoosi edaspidise käekäigu kohta ei ole samuti õiged. 1966. aastal ehitati tõepoolest uus koolimaja, see maja, mis praegu on suure kooli­kompleksi algklasside tiib. Selle maja küljes ei ole kopikatki kolhoosi raha. Haridusministeeriumi poolt eraldatud sum­ma oli ette nähtud Maheda järve ääres asunud koolimaja kapitaalremondiks; kooli direktor Enn Kreek läks oma­algatuslikult riski peale välja ja käiku läks uue maja ehita­mine. Ehitajaks Rakvere KEK.

Mõtted uuest rahvamajast liikusid juba 1960-ndatel kol­hoosi esimees Heinla ajal, ehitustöö algas 1970-ndatel, vahepeal oli juba tekkinud Viru kolhoos ning esimeheks Ants Sillandi, maja sai lõplikult valmis 1985, kui kolhoosi juhtis Toomas Varek, mitte Valdmann. Ka Haljala Veskijärve ja Uue tänava kodude ehitamise seostab L. Anton Aleksander Valdmanniga.

Lembit Anton ei peagi teadma Haljala elu, ei enne A. Valdmanni aegset „Kunglat" ega 1976. aastal loodud Viru kolhoosi, aga laseb oma kasuisal A. Valdmannil esimeheks olla, kuni tuli Toomas Varek (1981).

„Kuhu küll kõik külad jäid" ei ole ainukene mälestuste raamat kolhoosiaegsest maaelust. On ilmunud „Venevere elu kolhoosi ajal" (2011, kohalike inimeste mälestused), „Maapoiss punaparun Paul Padjus" (Rägavere sovhoosi ainetel), Ilmar Järgi kirjutatud „Põlula küla enne ja nüüd" (2007), Maie Männiku „Koeravere küla ja kool muutuvas ajas" (2011). Need on tõetruud käsitlused ajastust, nagu ta oli, liialdusteta, kiitmisteta, inimesi austavalt. Laanemõisa elu käsitluses leiame austavat suhtumist vähe, nagu sellel ajal ei olekski selles paigas leidunud tublisid töökaid inimesi.

Majanduslikud näited ei ole minu mälestused (raha palgale üleminek 1960, sissetulek kahe miljoni piires 1959), selliseid detaile ei saagi mälust võtta; toetun TA ajalooinstituudi töötajate A. Ruusmanni ja M. Ruubeni uurimistööle „Haljala kolhoos. Ülevaade kujunemisest ja arengust (1973). Töö on ajalooinstituudis, teine eksemplar minu valduses.