Sööstlaskuja Aare Tamme kiiruserekord püsib tänaseni Viimsi Teataja

Aare Tamme: Viimsisse tulevad uued kaasaegsed lahendused

Aare Tamme, olete Lubja mäel kohapeal käinud ja tutvunud ka rajatise eskiisprojektiga. Milline on teie arvamus?

Minu arvates sobiks see väga hästi kohaliku kogukonna talviseks väljaskäimise kohaks. Kui seda nimetada mäesuusakeskuseks, siis võib tulla kriitikat, kuid eesmärk pole hakata siin suuri võistlusi korraldama. Eesmärk on, et talvel oleks laiemal publikul koht, kus väljas aktiivselt aega veeta. Selleks on plaanitud kelgumäed ja karussell ning ka suusakool. Vallavalitusega oleme arutanud, et mäesuusatamine ja lumelauasõit võiksid olla koolis kehalise kasvatuse õppekavas. Alustasime tuubimäe pilootprojektiga aastal 2000 Otepääl ja õpilaste huvi oli väga suur. Vedasin ise seda projekti - kehalise kasvatuse tunnid olid koolipäeva viimased ja lapsed ei tahtnud mäelt koju minna. Miks mitte samamoodi Viimsis korraldada, see tekitaks suusamäe vastu veel suuremat huvi.

Kas kavandatavad laskumisrajad sobiks ka täiskasvanutele?

Tähtis on kontseptsioon ja tehnilised lahendused. Kellel on soov kihutada mäest kiirusega 200 km/h, selle jaoks see koht pole, aga ka täiskasvanutele võiks see mägi sobida. Meil on Otepääl suur hulk kliente, kes iga päev pärast tööd tulevad tunniks mäele, lasevad sealt alla ja saavad nii oma päevakoormuse kätte.

Olete nõustanud laskumisradade rajamist ja sealset tegevust nii Soomes kui ka Lätis ning olete Otepää ja Munamäe talispordirajatistega seotud. Kas neid saab Viimsi projektiga võrrelda?

Munamäe laskumisrajad sündisid koostöös Soome Himosega, mis on juba aastaid Soome suusakeskus nr 1. Olin Himosel abiks aastatel 1989-99, kus minu ülesandeks oli Ida-Euroopa suusaturistide ohjeldamine. Nende inimeste käitumine oli püsiklientide omast erinev, vaja läks ka mu kolme keele oskust.
Himosel oli 1990ndate teisel poolel kontseptsiooniks ka koolilaste vaba aja sisustamine. Olen Himose projekti Venemaal ja Ukrainas seadnud eeskujuks. Himosel töötades oli minu rekord ühel 14-tunnisel tööpäeval kuue instruktoriga 1200 koolilast laskuma õpetada. Hakkama saime.
Viimased kaheks aastat olen olnud rohkem seotud Venemaal ja Ukrainas rajatavate keskustega. Viimases on kolm objekti korraga töös. Kõik kohad, kus olen nõustanud või tegutsenud, on käima läinud.
Viimsi projekti ei saa teistega võrrelda, sest iga projekt on omaette unikaalne, tehnikat mäestlaskumiseks ei toodeta masstoodanguna, vaid tellimuse peale, arvestades konkreetse paiga vajadusi.
Viimsi talvine vaba aja keskus saab kindlasti olema oma nägu ja teist sellesarnast pole. Viimsisse tulevad uued kaasaegsed lahendused, mis võivad olla vähemasti kümneks aastaks teistele eeskujuks.

Milline on teie roll Viimsi objektil?

Minu roll on nõustada, jälgida, et kõik saaks õigesti valmis ehitatud ja õiged tehnilised lahendused rakendatud. Viimane moodustab projekti edust 25-30%. Oluline on ka jääda projekti nõustama 2-3 aastaks, et saavutada õige teenindus- ja töökultuur.
Suusamäe personal vajab eriharidust, mida ei õpetata koolis, selle saab omandada praktika käigus.

Millises vanuses lapse võiks esimest korda suusamäele viia?

Kohe, kui laps õpib kõndima.

Teie enda spordiharrastus algas lapsepõlves Rakveres?

Rakveres tuli isa tihti mulle mäele järele, et aeg on koju minna. 12 tundi üksi suusamäel alla sõita oli minu jaoks normaalne. Lapsepõlves, tolleaegses Nõukogude Liidus seadsin eesmärgiks pääseda olümpiale ja seal võita. Eks kripeldab, et seda võitu ei tulnud.
Kõige tähtsamaks pean ma töötahet, tahet saada kõige kiiremaks. Sport on tänapäeval muutunud rahakeskseks. Nõukogude ajal olid treeningud tasuta, kõik pääsesid spordiringidesse. See oli suur pluss, kui rääkida laste huvi- ja spordiringidest, kust võib tippu kasvada.

Teie püstitatud sööstlaskumise kiiruserekord püsib?

Minu 1993. aastal Prantsusmaal püstitatud rekord 210 km/h püsib üle Venemaa endiselt. Maailmaspordi karussellis olin kümmekond aastat - 1989-1999. 1995. aastal saavutasin MM-il 10. koha.
Minu eesmärk on nüüd märgata mäel järgmist Aare Tammet. Kui ma sellist last näen, küll ma teda siis aitan. Aga kogu spordisüsteem peaks muutma lapsesõbralikumaks.

Küsis Annika Poldre

Kaks slaalomi laskumisnõlva

Vallas asuv klindiastang on üks suurima kõrguste vahega pinnavorme Põhja-Eestis. (Kõrguste vahe kuni 36 m). Aastal 2008 kehtestati Lubja küla klindiastangu piirkonna üldplaneering, samal aastal koostati Viimsi tervisespordiraja eskiisprojekt (Innopolis Insenerid OÜ), mille järgi on Haabneeme klindiastangu piirkonda Hundikoopast ja Lubja majakast põhja poole ette nähtud kaks lauget slaalomi laskumisnõlva. Suurema kõrguste vahega Laskumisnõlv 1 ja kirdes asuv, väiksem Laskumisnõlv 2.

Laskumisnõlva 1, mis kulgeb Lubja majaka juurest põhja poole kuni Viimsi-Randvere maanteeni, eesmärk on saada algajatele suusatajatele õppimiseks sobilik laskumisnõlv. Ehitatav nõlv peaks olema piisavalt lame ja sobilik esmatutvuseks mäesuusatamisega. Raja pikkus 205 m ja keskmine kalle 10,3 kraadi on levinud harjutusnõlvade tehnilised näitajad. Raja keskele on osa raja laiuselt kavandatud ka järsem koht (30 kraadi), mis võimaldab oskajatel ennast proovile panna. Nõlv on mäe põhja poolel, see tagab kevadel pikaaegse lume säilimise.

Mäe kasutajate üheks sihtgrupiks on Viimsi kooliõpilased, kelle kehalise kasvatuse osaks saab mäesuusatamise õppimine. Kooliõpilastele lisaks on sihtgrupiks kõik algajad ja huvilised Tallinnast ja Harjumaalt.

Haabneeme klindiastangu reljeef ei ole praegu ideaalselt sobilik suusanõlva rajamiseks. Kogu kõrguse vahe on liigendatud kahe järsu, ca 45-kraadise nurga all langeva nõlvaga. Selleks, et nõlv oleks suusatajatele ja kelgutajatele kasutatav, tuleb reljeefi muuta. Olemasoleva klindi lõhkumine ei ole otstarbekas ja keskkonda säästev lahendus. Reljeefi muutmiseks olemasolevat klindiastangut ei muudeta, v.a raja keskel tõstuki kulgemise koha kõrval ca 15 m laiusel alal. Enamus reljeefi muutmist saavutatakse täitmisega.

Juurdepääs nõlvale avaneb nii Randvere maanteelt kui ka Lubja mäe pealt mööda Paenurme teed. Parkimine on rajatud nii nõlva alguses kui ka lõpus. Eskiisprojektiga on määratud ca 64 parkimiskohta.

Rada kavandades on lähtutud ühest tõstukist, mis kulgeb sirgjooneliselt põhjast lõunasse Laskumisraja 1 lääne küljes. Tõstukina on kavandatud tehniliselt ja kasutusmugavuselt kõige lihtsam nn surface lift. Suusatajate vedamisel kasutatakse kas ankur- või taldriktõstevarsi. Eeldatav taldriktõstuki võimsus on 700-800 inimest tunnis, mis on eeldatavalt piisav ca 6000 m2 pindalaga suusanõlva teenindamiseks.

VT