Loodusest võõrdumine süveneb, aga miks peaks inimene siga ikkagi nägema?

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi tunnetab oma igapäevatöös, miks ei ole hea, kui inimesed ei kohtu teiste liikidega, sh sigadega.

Nimelt omistab loodusest võõrdunud inimene sellele inimühiskonnas toimivad reeglid ja tõekspidamised. Lihtsamalt öeldes – püüab kõiki kogu aeg surmast päästa, nagu surm polekski osa elust, vaid midagi võigast ja julma, mida ilmtingimata peab ära hoidma.

Näiteks on traktor pikalt seisnud ja linavästrik kapoti alla pesa teinud. Inimene helistab ametkonnale, et linavästrik päästetaks. Või oodatakse, et riik reageeriks, kui üks valge-toonekurg on surma saanud ning paariline pojaga üksi jäänud.

Talvi sõnul peab mängu tulema evolutsioon ja looduslik olelusvõitlus. Kui veab, suudab vanem poja ise üles kasvatada. Kes on vilets, rumal, aeglane, tühmakas, see jääb nälga või murtakse maha.

„Oleks vägivaldne sekkuda alles jäänud pesakonna ellu. Võib-olla peaksime likvideerima hoopis valge-toonekure, kes on inimkultuuri arvestades ju kõige suurem mõrtsukas? Sööb maas pesitsevate lindude pesasid, konnasid, nokib surnuks hiirepesa,“ provotseerib loodusteadlane ning soovitab inimestel rohkem oma liigikaaslaste eest hoolitseda ja loodust usaldada.

„Rohepöörde raames peaks rääkima hoopis tarbimisharjumustest ja mitte nii palju näiteks taarakäitlusest, see on sekundaarne. Olulisem on toidu raiskamine või kas peab üleüldse nii palju sööma. Loomse toidu hind on liiga madal, sellest tuleneb ka vähene väärtustamine,“ arvab Talvi.

Sellest, miks seakasvatus Eestis on praktiliselt nähtamatu, loe edasi neljapäeval avaldatud loost: Näha elus kodusiga? Peaaegu võimatu!