Piibujutt | Keemilised lokid vastu tahtmist
Tallinn
1970ndatel oli neidude seas moes Prantsuse poisipea – lühikesed lokkis juuksed, taga pikem lakk ülespoole keeratud otstega. 17aastane keskkoolitüdruk läks Tallinnas Viru väravate juures asuvasse juuksurisse. Jooksva järjekorraga sai ühe suvalise juuksuri juurde, kes oli just keeranud kliendile rullid pähe ja saatnud ta fööni alla. Sel ajal oligi kombeks teha mitut tööd korraga.
Tüdrukule keerati ka peenikesed rullid pähe, tupsutati lokivedelikuga ja saadeti seina äärde istuma. Juuksuri juures kliendid vahetusid, tüdruk aga istus ja ootas. Ühel hetkel läks juuksur tagaruumi ning enam välja ei tulnud. Juuksuril lõppes hommikune vahetus, aga tüdruk seda teadnud.
Kui tütarlaps oli peaaegu kaks tundi istunud, tuli üks teine juuksur küsima, kelle juurde ta on. Tüdruk näitas ukse poole, et sinna ta läks. Sama juuksur võttis ta siis ette ja lõpetas töö ära. Juuksed olid krässus nagu neegritüdrukul. Hea et tal juuksed üldse alles jäid. Esimesed keemilised lokid, mis jäid eluks ajaks meelde.
