Ööviiulite aeg
Ööviiulid ehk käokeeled on meie looduse ühed lummavamad orhideed. Just jaaniajaks puhkevad nende õhulised küünlad õide ja täidavad valged suveööd magusa aroomiga. Sedasi intensiivselt lõhnates meelitavad nad kohale ööliblikaid.
Eestis kasvab tegelikult kaks käokeele liiki: kahelehine käokeel (Platanthera bifolia) ja rohekas käokeel (P. Chlorantha). Kahelehine käokeel on võrdlemisi laialdaselt levinud üle maa, seevastu roheka lemmikud kasvupaigad on Lääne-Eesti saared, läänerannik ning Kagu-Eesti.
Igatahes päris igaühe kodumetsa või -niidule pole käokeeli paraku antud. Seda enam tasuks seal, kus käokeeled olemas, neid alles hoida. Heal juhul hakkavad nad isegi levikut laiendama. Tõsi, suureks mureks võivad saada metssead. Nii kipub ka minu kodupuisniidul peaaegu igal aastal korduma rüüsteretk: just õitseajal tulevad metssead ja kisuvad järjepanu õitsevaid ööviiuleid üles. Mida ta neist pisimugulatest tegelikult saab, hambaauku vaid…
Käpalised aias
Mõningaid käpalisi on võimalik täiesti vabalt veebi kaudu osta. Nõnda on meie aedadesse ilmunud mitmed kuldkinga sordid ja -liigid ning üht-teist muudki. Sedasi kultuuris paljundatud taimed ei ole nähtavasti nii tugevalt seensümbiondiga seotud, mistõttu lähevad uutes oludes kenasti kasvama.
Küll aga ma ei tea, kas ka ööviiuleid müügiks pakutakse. Ja nende ümberistutamisel metsikutest oludest ei tarvitse edu olla. Muidugi on käpaliste loodusest toomine üldse keelatud. Ent oma maalapi piires ümber paigutamist ei saa keegi siiski keelama tulla. Nii istutasin ma metsaaeda kraave ja tiiki kaevates kahelehiseid käokeeli eest ära. Panin küll suure mullapalliga, ent paraku hääbus enamik uues kohas paari-mõne aastaga. Mõni taim jäi aga algsesse kasvukohta alles.
Nüüd, tosinkond aastat hiljem, on kraaviservad ja tiikide kaldaribad päris massiliselt uusi ööviiuleid täis. Tuleb vaid ettevaatlik olla ja nende kasvukohad niitmata jätta. Soovitatavalt septembrini, et seemned valmida jõuaks ja laiali saaks levida. Ning sedasi tärkab üha uusi taimi.
Paar aastat puhkust
Ööviiulid käituvad vahel siiski kummaliselt. Näiteks üks rajaäär uhkeldas aastaid paljude õisikuküünaldega, ent tänavu vaatab seal vastu tühjus. Vaevalt nad siiski kõik nii ühtäkki hukkusid. Ehk võtsid puhkust ja jäid maa-alusele pausile. Selline teguviis on orhideede puhul tavaline.
Kui kahelehine käokeel on mu vana tuttav, siis rohekas käokeel hoopis hilisem lemmik. Esimese roheka käokeele leidsin vast nii aastat kuus tagasi, ja paraku kogemata maha niitsin. Too sellest ei toibunudki. Aga see liik oli siiski otsustanud seal tiigi taga kanda kinnitada. Nüüdseks on õitsvaid taimi tosinkond, lisaks on näha noortaimede lehti.
Hoiavad eraldi
Huvitaval kombel hoiavad kaks käokeeleliiki esialgu üsna rangelt eri kohtadesse. Kui kahelehine asustab eeskätt metsa, puisniitu ja metsaaia püsivniiske liivmullaga maad, siis rohekas armastab täispäikeselist avaniitu, mille aluspinnaks tiigist pärit lubjarikas savimoreen.
Kuid üks eraklik rohekas käokeel elab ka kaugel puisniidumetsas. Ning mõni kahelehine on kolinud otse maja akna taha. Seal suviti krõbekuival künkal, kus peale sambla suurt muud ei kasva, tunnevad nad end suurepäraselt.
Sedasi igapäiselt silma all on väga lihtne käokeeli eristada. Lehtede järgi pole neil võimalik vahet teha (ehkki rohekail katab lehti enamasti valkjas kirme). Võib vaadata näiteks polliiniumide ehk kokkukleepunud tolmukate kogumike asetust õites. Kahelehisel on need lähestikku ja paralleelselt, rohekal suurema vahega ning alt laiali hoidvad.
Minu arvates on lihtne juba eemalt neid eristada kahel pool huult asuvate õiekattelehtede järgi. Kahelehisel on need kitsad, rohekal aga silmanähtavalt laiemad.
Tegelikult ma ei teagi, kumb liik mulle rohkem meeldib. Kahalehine, see õigem ööviiul, on õhulisema graatsilisema õisikuga, pealegi lõhnab suurepäraselt. Rohekal on lõhn võrdlemisi nõrk, ent see-eest näib tema õisikuküünal kuidagi lopsakam ja pilkupüüdvam. Ega olegi mõtet neid eelistuse järjekorda panna. Mõlemad on ilusad. Ja iseäranis tore, kui nad kodumetsa või suisa aiagi endale elupaigaks valinud.
Mis muud siia lõppu soovida, kui et märgakem oma koduümbrust. Võib-olla tahaks käokeeled teiegi juurde elama tulla. Kui vaid osataks varakult märgata ja neid niitmise eest säästa.
