„Nüüd tuleb elu uuesti üles ehitada!“ Saaremaale kokaks läbi riigi, mille nimegi ei taha öelda
(117)„Uskumatu, ma sain väga hea koka! Teen kõik, et ta siia jääks!“ Saaremaal asuva Kaali trahteri omanik Alver Sagur ei jõua ära kiita Ukraina sõjapõgenikust peakokka, kes kööki tööle asudes selle lausa särama pani.
Kui Alver Sagur avastas, et Saaremaale saabunud sõjapõgenike seas on Viktor Moskvitin oma naise Olesja ning kahe lapsega, kes mõistab mitut moodi süüa teha, hakkas süda põksuma. Seda, kui keeruline on leida kööki kokka, teavad kõik toitlustusäri inimesed.
„Põgenikega kokku puutudes andsin kõigile teada, et kööki on oskajat inimest vaja,“ räägib Sagur. „Jutu järgi olid esialgu kõik kokad, sest eks me kõik oskame midagi teha. Pliidi taga selgus tõde.“
Kui raha ei kehti
Viktor Moskvitin aga osutus tõesti õppinud ja restorani töökogemusega meheks. Vaatas menüü üle, lisas sinna borši, gruusiapäraselt suurematest lihatükkidest šašlõki ja hatšapuri. Abikaasa Olesja seisab leti taga, võtab tellimusi, kannab toite ette.
Mõlemad on rahul, et töö leidsid. Alver Sagur nimetab neid suisa kingituseks ja lubab kätel kanda, sest nii head meeskokka nagu nüüd, pole trahter oma tegutsemise jooksul veel näinud.
Viktor ja Olesja on kiituse eest tänulikud, ütlevad, et neid on Saaremaal palju aidatud. Õnnest nad siiski ei sära, selleks on vara. Nad jõudsid just enne sõda osta Harkivis korteri, teha seal remondi, pidada esimesed jõulud. Lapsed kasvasid, oma poel läks üsna hästi. Siis algas sõda, algas pommitamine.
Viktor räägib, et nad istusid perega 21 päeva keldris, trassidest kadus vesi, polnud elektrit. Pommid tulid nii lähedale, et maja rappus ja inimesed kukkusid keldris põrandale. „Mul oli leiba, seda andsin mehele, kellel oli generaator, et saaks telefone laadida,“ räägib ta. „Raha kaotas kohe kehtivuse.“
