Piibujutt | Kes kiusab kalameest?
Elva
Teismeliseeas olime vennaga kalapüügis kibedad käed: kõik ümbruskonna veekogud said suve jooksul jalgsi läbi käidud ja püütud. Mina püüdsin pisikesi särgi-ahvenaid, aga palju; tema suuri kalu ja vähe. Suurte kalade püügiks meisterdas ta püügivahendi: kolmejätkulisele pilliroost õngelatile seotud peenikesele nöörile pani suure õngekorgi ja 0,3 mm jõhvist (terveks õngeks jõhvi ostmine käis üle jõu) tina ning suure konksuga lipsu. Et nöör vettides vee alla ei vajuks, lükkis ta sinna veel viis väikest korgikest.
Niisuguse väikese särjega söödastatud algelise riistapuu paigaldas vend „ise püüdma“ Elvas ujula kõige sügavamasse kohta hüppetorni juurde. Veerand tunni möödumisel märkas ta, et suur kork ja kaks väikest seisavad ühel kohal vee all. Haakimisel aga tuli välja tühi konks. Söödastas uuesti ja jättis unna kala püüdma. Kõik kordus kolm-neli korda: ikka tuli välja tühi konks. Nii toimus suure kala püük terve nädala.
Siis otsisime selgitust sellele huvitavale nähtusele ja üks vana kalamees selgitas, et sööda paneb nahka umbes 20 kg säga (ta olevat teda ise näinud), kelle suu on nii suur, et üheharuline konks ei jää haakimisel pidama. Ja kui me käisime Tartus loodusloo muuseumis uudistamas Emajõest püütud 1,5 m säga topist, kadus meil igasugune soov seda säga püüda.
Mis sellest sägast edasi sai, ei tea, aga olles Elva endisest viiekorruselisest 10 m hüppetornist vähemalt paarsada korda nii pea kui jalad ees alla hüpanud, ei kohtunud ma selle monstrumiga kordagi.
