Põline narvakas: olen juba aastaid läinud 9. mail linnast lihtsalt minema

Neljanda põlve narvakas Silvia Ilmenskaja ei mäleta, et nende kodus oleks kunagi 9. maid võidupühana tähistatud. „Minu kaks onu sõdisid II maailmasõjas teine teisel pool rindejoont. Vanaema ütles sellel päeval hommikusöögilauas ainult: „Jumal tänatud, et sõda sai läbi, lähme nüüd kartuleid panema.“.“

Silvia Ilmenskaja esimesed mälestused pärinevad purustatud linnast. Ta on näinud tänapäevase Narva ehitust, kogenud elu nõukogude Narvas, Eesti Vabariigi taastulekut ja igapäevast hakkamasaamist selles Eesti linnas, kus räägitakse pigem vene keeles.

Ta tunnetab praegu linnas valitsevat ärevust, aga loodab, et tuliseks muutunud tankimonumendi küsimus laheneb rahumeelselt.

„Olen juba aastaid läinud 9. mail linnast lihtsalt minema, et seda tsirkust mitte näha. Kõva muusika, välisriigi numbritega autod sõidavad ringi, mingid lipud aknast väljas, valjuhääldist lastakse nõukaaegseid laule. Loomulikult on see ebameeldiv. Tänavu oli küll kõik rahulik. Aga ma elan üksi ja väljas suurt ei käi, seetõttu ma pole väga kursis, mida inimesed praegu näiteks poes räägivad. Minu naabrid on venelased, nendega me teatud teemasid lihtsalt väldime. Suhtleme vene keeles nagu varemgi, ei riidle, ei kraaksu ega solva üksteist. Ega see meie elu paremaks tee, kui hakkaksime üksteist süüdistama.“

Tanki saabumine

Ilmenskaja mäletab tankimonumendi paigaldamist Siivertsisse hästi. Kui sõjamasinat treileriga kohale toodi, jooksid poisikesed selle ümber, oli ka teisi huvilisi. Monumendi avamisel 1970. aasta 9. mail kõndinud sõjaveteranidest ja linnaelanikest koosnev rongkäik Narvast Peetri platsilt ligi kaheksa kilomeetrit tanki juurde. Osa veterane, kes ilmselt poleks suutnud sammu pidada, toodi kohale bussiga, kaasa sõitsid miilitsaautod ja kiirabi.