Minu vastus on: naised! Ja kuigi „feministlik“ seostub osade jaoks ehk räuskavate naisõiguslaste ja õudse targutamisega, siis feministlikud need teosed on, sest räägivad naiste olukorrast enne ja nüüd ning nende pingutustest iseolemise nimel.

Ka tänapäeval tuleb nii mõnelgi naisel piltlikult öeldes (või kahjuks mitte ainult) elada oma elu ära rusika ja pliidi vahet sõeludes.

Traagilise elusaatusega Plath

Luuletaja Sylvia Plathi elu ja looming on mõjutanud kirjanikke sedavõrd, et temast on vorbitud üksjagu raamatuid. Näiteks eesti keeles saada olev „Sylvia talv. Romaan Sylvia Plathist“, mille kirjutas Kate Moses, keskendus 1963. aastale, Plathi viimasele eluaastale. Cullhedi „Eufooria“ läheb aastasse 1962 ja poeb neurootilise ameeriklanna nahka, kes üritab luuletada laste ja mehe, samuti kirjanikuametit pidava Ted Hughesi kõrvalt ning tulla toime igapäevaängiga kaunis, ent ahistavas Devoni maamajakeses.

Olgu öeldud, et „Eufooria“ ei ole biograafia, see on ilukirjanduslik tekst. Mis tahes loos, kus on tegelaseks Plath, tekib aga alati küsimus: mis viis naise sinnamaale, et ta keeras gaasi lahti ja pistis pea praeahju, lapsed kõrvaltoas mängimas? Sellele küsimusele üritab raamat anda ka omamoodi vastust.

Kõrvalmärkusena – ka Plathi ja Hughesi ühine poeg tegi 47aastaselt enesetapu, ja mehe uus abikaasa (see, kelle pärast Sylvia maha jäeti) lahkus elust samuti omal otsusel, võttes kaasa ka nende ühise tütre.

Kirjutada luuletajast, kellest on saanud ikoon, ei ole lihtne ülesanne ja Cullhed on sellega kenasti hakkama saanud. On aga siiski märgata traagelniite, mille abil autor on püüdnud poeetilisi kujundeid teksti loomulikuks osaks liita. Tundlikum lugeja võib ka puhuti tajuda liiga rasvast märtrioreooli peategelase kohal ja kuulda taustal pidevat tibatillukeste viiulite vingumist. Kes tahab asisemat tooni lugu, võtku kurss öönaiste suunas ja selleks on Mia Kankimäki viimane romaan igati asjakohane.

Öönaised õpetavad, kuidas elada

Mia Kankimägi osalt reisikiri, osalt elulooraamat „Naised, kellele ma öösiti mõtlen“ puudutab samuti kriise ja surutist, aga pakub ka väljapääsu ägedate esiemade eeskujul. 42aastane Kankimäki – vallaline, lastetu, kannatab unetuse, frustratsiooni, peavalude ja puhutise kurvameelsuse all – juurdleb, mida temasugune oma eluga peale peaks hakkama. Kuidas peaks elama, mida edasi tegema? Kas elada kuidagi ebaisekalt tähelepanu äratamata? Kujundada kodu ja kasvatada pensioni? Täita maksumaksjana kodanikukohust? Loota, et säärasele üleküpsenud vanatüdrukule leidub kaasa?

Tõsi, ei elata enam XIX sajandil, möönab ta, ent ka nüüd – ehk isegi just seetõttu, et nüüdisaja naise jaoks on „kõik“ võimalik – tundub elu oma valdusse võtmine üllatavalt raske. Autor tunnistab, et kohustuste ja süütunde segapuder pole naiste teadvusest tervenisti ikka veel kadunud. „Kust ma peaksin teadma, kuidas tuleks mul omaenese ainsat elu kasutada? Vajan inspiratsiooni, eeskujusid, praktilisi nõuandeid! Öönaisi, kes teed näitaksid!“ Vastus 42aastase vallalise naise kõikidele küsimustele kõlab: reisida. Reisida!

Nii ta sõidabki Aafrikasse, et näha, kuidas sada aastat tagasi sai seal hakkama Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib ta abi depressiooni vastu, innustudes kunstnik Yayoi Kusamast. Itaalias Firenzes paeluvad tema meeli renessansiaegsed naiskunstnikud. „Nemad lõid aastaid tagasi läbi, miks ei peaks siis mina?“ küsib autor ja kirjeldab oma seiklusi ülima naudingu, aususe ja põhjalikkusega.

Kankimäki raamatu sõnum võiks olla järgmine: tuleb suhelda suguõdedega, nii oma kaasaegsete kui ka kaugete, ammuilma surnutega. Otsida neilt tuge edasi rühkimiseks, et mitte tuimalt ühiskonna ootusi täita ja kannatada konventsioonide käes, mis kõik ajast ja arust. Saada tuult tiibadesse, indu. Jaksu tõsta oma paljukannatanud jalake voodist välja, haarata komps ja hakata lihtsalt astuma. Käia siis järgmisel hetkel täiesti ebaelegantselt näoli porri, ajada end aga uuesti püsti ja vudida edasi. Teha seda, mis teeb õnnelikuks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid