Piibujutt | Lauldes koju
Tallinn
See juhtus 1970ndatel Tallinnas Mustamäel. Härrasmees oli Riikliku Akadeemilise Meeskoori solist. Enamasti koosnes kogu koor muusikat õppinud, aga kindlasti laulmist armastavatest inimestest. RAM käis väga palju turneedel Venemaal (mujale maailma siis ju ei pääsenud).
Mees läks Estoniasse etendusele, enne aga manitses naine, et tulgu hilja õhtul korrusmaja koridori treppidest üles vaikselt. Nimelt ei osanud laulja tavaliselt oma emotsioone pärast etendust vaos hoida ja ikka laulis koju tulles. Kuid seekord oli neil külas vanatädi, kes sel ajal juba magas.
Kaasa tuulutas hilisõhtul parajasti tuba, kui kuulis, et keegi laulab õues. Läks rõdule, ja mida ta nägi – tema abikaasa seisab maja nurga juures kanalisatsioonikaevu betoonkaane peal enam kui poole meetri kõrgusel, must kaabu rinnal. Kõlab laul „Ja ljublju vas, Olga…“ (Lenski aaria ooperist „Jevgeni Onegin“). Siis tegi kummarduse, pani kaabu pähe, astus uhkelt ümber maja nurga ja tuli koju. Juba koduesikus kinnitas mees: „Ma tulin ju täna vaikselt.“
Nii tore on, kui inimene julgeb näidata oma emotsioone ja armastust!
