Pea viis aastat tagasi teatas naabritüdruk Liisa mulle, ise suurest õnnest särades, et peigmees oli talle kihlasõrmuse kinkinud ja noored pidasid plaani abielluda.
Mõni nädal hiljem nägin teda väljas vaipa kloppimas. Paari tunni möödudes helistas Liisa mu uksekella ja kurtis õnnetult, et oli kihlasõrmuse vaiba puhastamise ajal ära kaotanud. Läksime alla ja otsisime koos, kuid tulutult. Liisa pidas sõrmuse kaotust halvaks märgiks ja nii lükkus noorte plaan abielluda teadmata tulevikku.
