Tiina Laanem: jätame teismelised koju tiksuma ja võõrutame nad lõplikult eesti kultuurist?

Soomlased võivad end auga nimetada muuseumirahvaks. Nende huvi ja harjumus käia näitustel ja muuseumides aina kasvab.

Aastaid tagasi turule toodud muuseumide ühist kaarti ehk Museokorttit peetakse selle trendi üheks vedajaks. Kui 2016. aastal külastasid soomlased muuseume 6,6 miljonit korda, siis 2019. aastaks tõusis see arv 7,6 miljoni peale. Too suund aina jätkub.

Ostad aastase pääsme muuseumidesse ja võtad seda investeeringuna enda heaolusse. Toidad sedasi oma vaimu, nagu trennis käies hoolitsed keha eest. Muuseumikaart on muidugi õnnestumine, ka Eestis toodi sarnane kaart aasta alguses turule ja saab näha, kuidas meil sellega läheb. Aga kahtlustan siiski, et soomlaste huvi juured näituste ning harivate väljapanekute osas peituvad lapse- ja koolipõlves.

Sealt saab alguse oskus nautida kultuuri. Just siis kujuneb inimesel tunne, et kaunid kunstid kuuluvad ta elu juurde. Kui koolipõlves neisse asutustesse ei satu, tunned ilmselt ka täiskasvanuna, et sul pole sinna suuremat asja. Tekib võõristus ja huvipuudus.

Maailma eri paigus rännates olen korduvalt positiivselt üllatunud, kui kunstisaalides ja muud liiki muuseumides pole mu teismelise poja eest tasu küsitud. Kehtib kord, et alla 18aastased saavad kunsti ja ajalooga tutvuda tasuta. Ka soomlaste populaarses Kiasma kunstimuuseumis võivad alla 18aastased vabalt sisse tulla ning käia kas või kümme korda iga näitust vaatamas.

Kahtlustan kaalutlust, et alla 12aastase lapse vanemad võivad jätta üritusele tulemata, kui last pole kuhugi jätta, ja piletitulu kuivab mõneti kokku.

Sama lugu on nende Amos Rexi muuseumiga, mis laseb kõik koolilapsed vabalt sisse ja lisaks sellele saavad ka kõik alla 30aastased kunsti nautida vaid viieeurose piletiga. Loetelu võiks pikalt jätkata, aga sõnum on üks – koolilapsed on alati teretulnud, kas siis koos vanemate või sõpradega. Võin omast kogemusest kinnitada, et millal iganes olen Kiasmas või Amos Rexis käinud, kohtan seal alati palju õpilasi.

Eestis teavad aga kõik lapsevanemad, et laste kaasavõtmisel on üheks „maagiliseks teetähiseks“ 12. eluaasta. Seda just ürituste, festivalide ja kontsertide puhul. Kui 13. eluaasta kukub, tuleb hakata lapse eest omajagu rahakotti kergendama. Seejuures pole teismeline äkitselt tööle läinud ega teeni ise raha.

Huvitav, mille alusel too müstiline vanus määrati? Kahtlustan kaalutlust, et alla 12aastase lapse vanemad võivad jätta üritusele tulemata, kui last pole kuhugi jätta, ja piletitulu kuivab mõneti kokku. Aga no 13aastase võib vabalt koju jätta! Las ta mängib seal arvutimänge või jõlgub sõpradega niisama linna peal.

Kui nüüd meie muuseumide juurde tulla, kehtib neis piletite osas loogika, et laps saab tasuta siis, kui pere tasub kahe täiskasvanu pileti eest. Perepiletid maksavad just nii palju. Kui laps tuleb vaid ühe vanemaga, peab alates üheksandast eluaastast pileti ostma. See on soodsam, aga siiski. Heaks erandiks on küll näiteks Fotografiska, mis lubab kuni 15aastastel tasuta fotokunsti vaadata, kuid nemad on pigem erand.

Enamik muuseume võtab koolilaste eest tasu. Kui nad ei tule just kahe vanemaga. Siinkohal tekib küsimus, miks üksikvanemaid justkui karistatakse. Nemad peavad ju võsukese eest maksma. Ja ka siis, kui nad tulevad kahe lapsega ja ostavad perepileti, tähendab see summat arvestades ikka kõigi eest maksmist. Samas kasvab meil suur hulk lapsi üksikvanemaga peredes ja nende võimalus oma lastele kultuurilisi elamusi pakkuda pole kaugeltki võrdne peredega, kus raha teenib kaks vanemat.

Kõigele lisaks ei tasuks mööda vaadata asjaolust, et paljud lapsed hakkavad ajaloo vastu huvi tundma või kunsti hindama alles veidi küpsemana, just nimelt teismeliseeas. Seega võiks vähemasti riiklikes muuseumides selle peale soosivamalt mõtlema asuda.