PIIBUJUTT | Teel lebas must kogu ja kukkus rääkima!

Neeruti

1970ndate lõpuaastad. Novembrikuu. Maha on sadanud esimese lume õhuke valge vaip. Sõidame perega õhtusel ajal Viitna teed mööda kodu poole. Üsna Kadrina lähedal Ojaveski küla esimese maja juures mustab midagi otse meie sõidurajal. Tundub olevat inimene.

Õnneks saame kümmekond sammu enne teel lebajat pidama. Puutumata lumel pole veel jälgi. Abikaasa väljub rooli tagant ja läheb vaatama. Meil, autos olijatel, on kindel veendumus, et sellises kohas saab lebada vaid see, kelle on auto alla ajanud. Lähema vaatluse tulemusel siiski selgub, et lebaja on elav inimene. Meie askeldamise peale reageerib vaid ühe lausega: „Ärge segage, ma puhkan.“