Oh neid lapsepõlve olümpiavaatamisi ja kaasaelamisi. Olümpiamänge sai oodatud nagu koolivaheaega, nagu 22-kopikast glasuuriga jäätist, mida müüdi mõnikord Balti jaamas külmkastist. Või maksis see 26 või 28 kopikat, mälu ei ole enam nii täpne. Nüüd pole enam vahet ka.
Põhiline oli vaadata olümpiamängudel, et Nõukogude Liit ei võidaks. Et suure nõukogudemaa koondis saaks peksa, kui tegemist oli võistkondliku alaga ning et individuaalaladel ei tõuseks pjedestaalile mõni punase särgiga sportlane. Paraku, seda ikkagi juhtus üsna palju, et neile riputati medaleid kaela. Ja isegi mängiti Nõukogude Liidu hümni! See oli masendav. MA-SEN-DAV, ütlen ma teile, nii nagu kogu nõukogude tegelikkus oma hallides toonides argipäevaga, nagu kaitserohelised automaaturid Heltermaa sadamas piiritsooni kehtestamas, nagu kõik see punane jura ühes seltsimeeste ja pleenumitega ajalehtedes.
