Vastates küsimusele, mis paneb kõige enam luuletama, ütleb Lauri Räpp seda teeb elu ise.

„Elu on ilu ja valu, pole üht ilma teiseta,“ tõdeb ta. „Valuga on nii, et see tuleb välja kirjutada, see on kõige ehedam teraapia ka siis, kui kirjutad lihtsalt iseenda jaoks. Valge paber on kõige parem kuulaja. Mõtestad, analüüsid mõnda rasket asja elus ning miks mitte teha seda enne paberil ja alles siis minna rääkima teistele?“

Räpp möönab, et tema eripära on olnud selles, et ta pole kartnud kirjutada avalikult. „Ma pole kartnud seda hoiakut, et kuidas saab nii isiklikke asju jagada,“ räägib ta. „Kui see kedagi teist aitab, miks ma ei võiks seda siis teha?“

Juttu tuleb ka sellest, miks on lihtsad asjad olulised ning milline roll on nende mõistmisel elukogemusel, mis omakorda pole üldsegi vanusega seotud.

„Põhjus, miks me igatseme taga näiteks kaheksakümnendaid, on selles, et meil oli vähem asju ja meie elu oli lihtsam,“ sõnab Lauri Räpp. „Sest lõpuks loeb meile ikkagi see, kas me armastame kedagi, kas keegi armastab meid, kas meil on mõnus kodu, mis ei pea tingimata olema tohutu palee. Lihtsus on ilus ja seda on lõpuks kergem kanda.“

Jaan Tammsalu viitab omakorda eelmisel pühapäeval peetud jutlusele, kus kasutas võrdlust, et rikkus pole mitte selles, kui palju meil on asju, mille sisse upume, vaid mitu kätt kuivatab pisarad, mis su põskedelt alla voolavad.

„Kui ilus,“ tõdeb Lauri Räpp. „Ja aus.“