Eesti toitu hinnatakse Soomes kõrgelt
Eesti leib, vorst ja hapukoor on parem kui põhjanaabritel, kinnitavad lahe taha kolinud eestlased. Frikadelle, pelmeene ning kohukesi pole sealsetest poodidest üldse mõtet otsida.
"Odav kolmeeurone vorst on paberiga pooleks, kallimates on ikka liha ka sees," iseloomustab Helsingis elav Endel Liivak Soomes toodetud vorstide maitset.
"Me ei söö üldse keeduvorsti. Ostame Vuosaares asuvast eesti poest suitsuvorsti," räägib oma pere eelistustest Heili, kes kolis Soome 15 aastat tagasi.
Viinereid ostab nende pere aga tavakauplusest, sest seal on need soodsama hinnaga ja maitse osas pole vahet. Laupäev ongi poes käimise ja nädalaks varu soetamise päev. Iga nädal astutakse läbi ka Eestin Herkut nimelisest kauplusest, et muretseda Eestis toodetud toidukraami.
Pärast Soome kolimist tundis ta kõige suuremat puudust hapukoorest.
Tänu viimastel aastatel Soomes avatud eesti poodidele ei pea väliseestlased külla tulnud sõpradel ja sugulastel enam paluma rukkileiba ja hapukoort tuua.
"Põhiliselt ostame eesti poest leiba ja lapsed tahavad vahel Isa saia," räägib Heili. "Soomes ei ole ju head leiba." Tõepoolest, sealsed rukkileivad on enamasti suulage kriipivad koorikleivad või siis silguniisku meenutavad saepurumaitselised põrandaleivad. Saia ehk valge leiva valik on aga väga lai ja Heili peab eriti maitsvaks kohapeal küpsetatud pehmeid kuue- ja seitsmeviljasaiu.
Öölüpsi piim on kallim
Kas Eestis toodetud juustul on põhjanaabrite juues lööki? See on ju läbi aegade olnud üks siinseid suuremaid piimatoodete valdkonna ekspordiartikleid. "Soome juust on odavam, eriti kui osta suur kera," kalkuleerib kolme lapse ema. "Eestis on juust siinsete palkadega võrreldes ikka päris kallis."
Toivo Liivak peab eesti juustu kehvaks ja pole seda seetõttu pikemat aega ostnud. "Enamik piimast on siin homogeniseeritud, aga see tekitab lastel allergiat," räägib Helsingis elav 2- ja 12aastase tütre isa. Seetõttu ostab nende pere luomumaitot ehk looduslikku piima, mille liiter maksab 1 euro asemel 1.59. Piima kulub neil aga kuni neli liitrit päevas.
Soomes on piimad natuke teistsugused kui Eestis. Meile tavapärast 2,5protsendist piima seal ei ole, on 0,05- ehk rasvatu, 1,5- ja 3,5protsendine piim. Lisaks looduslik ja öösel lüpstud piim, mis on harilikust kallim.
"Piimatoodetest on kohupiima-kreemid ja jogurtid Eestis paremad," arvab üle 10 aasta Helsingis elanud Marian Gokkonen. "Eestis käies söön kohupiimakreemist ja kohukestest isu täis."
Sügavkülmutatud tordid
Aga on ka selliseid eesti toite, millele ei ole Soomes võrdväärset analoogi. Näiteks frikadellid, pelmeenid ja verivorst. "Jõulude ajal on verivorst siin nii hinnas, et seda ei jõuta poes piisavalt ette tuua," lausub Heili.
"Eestis on nii palju talutooteid. Meil on puha samad toidud ja maitsed," ohkab Marian Gokkonen. "Eestis lähevad mul silmad põlema, kui näen kulinaarialette. Söö või ennast lõhki!" Soomes on kulinaarialetid vaid suurtes kauplustes ja väiksema valikuga. Näiteks salateid sealt ei leia. "Salat maksab siin 20 eurot kilo, kes seda ostab!"
Ka tordid on põhjanaabrite juures kallimad ning neid müüakse poes sügavkülmutatuna. Heili valib tordiisu puhul Pagaripoiste kodulehelt meelepärase maiuse välja ja tellivad selle eesti poe kaudu. "Poolteisekilose tordi saame nii 15 euroga, tavapoes maksab see muidu 35 eurot," toob pereema välja hinnavahe.
"Aga kui siin mõnda Eestis harjumuspärast toitu ei ole, siis me ei virise. Inimene harjub kõigega," võtab ta teema kokku.
Soome pood on teistsugune
Eestist tulnut paneb nii mõnigi asi Soomes toidupoes kulme kergitama.
Helsingis Idakeskuse kõrval paiknevasse S-Marketite ketti kuuluvasse poodi astudes köidavad tähelepanu kõige nähtavamal kohal paiknevad mänguautomaadid. Justkui oleks tegu kasiino ja toidukaupluse sümbioosiga. Seda enam et kassas ostude eest tasunud vanamammi suundub otsejoones nn ühekäelise Jacki juurde, et seal peenrahaga õnne proovida. Uksest sisse liipav papi ei hakka aga toidukauba poole vaatamagi, vaid võtab suuna otse mänguautomaatidele.
Muidu on tööpäeva hommikul poes vaikne, üksikud ostjad jalutavad riiulite vahel ja üks sakris väljanägemisega mees annab taarat ära. Kolm seina sisse ehitatud taaraautomaati asuvad poes sees, kohe ukse kõrval (mitte nagu Eestis, kus tuleb taara ära-andmise kohta otsides ümber kaupluse matkata). Muljet avaldav on, et kui automaat on tühjad pudelid alla neelanud, saab sealsamas käed vee ja seebiga ära pesta ning kuivatada.
Kaubariiulite vahele suundudes jääb esmalt ette jookide nurk - õlle valik on meie poodide omaga võrreldes kasin, sama kehtib ka gaseeritud karastusjookide kohta. See-eest jäätise- ja juustuvalik on muljet avaldav.
Imestama paneb see, et enamik vorste on viilutatuna vaakumpakendis. Lativorste on mõned üksikud, ja letti, kus saaks lasta endale kaaluda soovikohase koguse viinereid või sardelle, pole üldse. Kõik kaup on riiulites, nii et asjatuks jääb ka kulinaarialeti otsing - sooja valmistoitu või kaaluga salateid siit ei leia.
Lihakraam on Eestiga võrreldes kallim. Sama kehtib ka juustude kohta, mille kilohind on 125-188 krooni. Kõige odavama, 1,1kiloses pakendis juustu kilo maksis 105 krooni.
Küll aga võib mürki võtta, et kui hakata riiulite vahel hindu üles kirjutama, siis on varsti kohal poetöötaja, kes teeb selgeks, et sellise tegevuse jaoks on vaja enne luba küsida.