Jaht on ka naistele suurepärane lõõgastus
Valgamaa naised tegid tõesti ajalugu. Esimest korda kokkutulekute ajaloos - äsjane kandis järjekorranumbrit
28 - oli väljas naiste võistkond ning 29 võistkonna seas saavutati 11. koht. Seega enamik mehi jäi seljataha. Valgamaa oma mehed siiski häbisse ei jäänud - vahe oli küll väike, kuid sellest piisas kaks kohta ettepoole pääsemiseks.
"Arvestades, et naiste ettevalmistus ja treeningud olid kestnud kõigest neli kuud, olen väga rahul," rõõmustas naiste üle Aare Jaama, Valgamaa jahi- ja kalameeste ühistu esimees.
Vilumus tuleb treenides
Poolteise aasta eest hakkas Aare Jaama märkama, et noorjahimeeste koolitustele tuli üha rohkem naisi. Nii sündiski mõte, et võtaks naised kokku ning hakkaks neid eraldi treenima.
"Kui Aare mind kutsus, ei lasknud ma kutset korrata, olin kohe nõus," meenutab Marika Ein Vana-Otepää jahiseltsist.
Valgamaal on praegu tosin jahitunnistusega naiskütti, neist peaaegu kõik tulid tänavu märtsis alanud treeningutele. Valga treenerid Uudo Torm ja Rain Kuus viisid läbi praktilise õppuse vintrelvast seisvatele siluettidele laskmises. Veel on naised saanud sportingu koolitust, mis lihtsas keeles tähendab lendavate ketaste laskmist ja mitmeid muid õppusi.
Mõni päev pärast Järvamaa kokkutulekut saame Aare Jaama kodus kokku kolme nais-jahimehega (või peaks ütlema jahinaisega?). Lisaks Marika Einile on kohal Virgi Plaks, kes kuulub nii Pühajärve kui ka Kolga-Jaani jahisektsiooni, ning Aare Jaama enda abikaasa Aire Jaama Uniküla sektsioonist.
Sedapuhku on nad naiselikes riietes ja kui ei teaks, ei pruugiks arvatagi, et nad meestega võrdselt metsas jahil käivad ning loomigi lasevad. Kui fotograaf neist hiljem metsa ääres pilti teeb, seavad naiskütid kelmikas-naiselikult päikeseprillid silmele ja püssid palgele. Tegu ju seekord vaid fotograafi süütu veretu jahiga.
"Tundsin, et tänu treeningutele mu laskeoskused paranesid jahilgi käies," tunnistab Aire Jaama.
Marika Ein sõnab, et abiks olid ka teooriatunnid, kas või seegi, kuidas päästikule vajutada ning paranes püssitunnetus.
"Või see, kuidas relva sihtides õigesti hoida. Ega paljusid nüansse ju varem ei teadnud," lisab Virgi Plaks.
See, et jahimehetunnistus taskus, eksamid tehtud ja aastaid jahti peetud, ei tähenda veel kõige oskamist. Autojuhtidelgi kasvab vilumus aastatega. Küttimine pole ka igapäevane tegevus.
"Pidev treening on jahimeestele vajalik, vedasin seepärast naisi kohe kohalikele võistlustelegi, et neil jalad ei väriseks. Sarnaseid treeninguid läheks tegelikult ka meestele vaja," tähendab Jaama.
"Kogenud jahimehedki lähevad aastaga rooste. Et hea tase püsiks, on tarvis pidevalt harjutada," on Marika Ein kogenud.
Õppusi on ka toimunud, kuid mitte nii intensiivselt kui selle lühikese aja sees naistele. Augustisse kavandab Valgamaa jahimeeste pealik kõigile üht laskekoolitust vilunud treeneri käe all ja sinna on oodatud ka noored jahimehed, et järelkasv kängu ei jääks.
Aare Jaama hinnangul on paljud vanad jahimehed küll jutu poolest kõvad kütid, kuid laskeharjutustel on närv sees. Sama võib siis juhtuda metsaski looma nähes.
Naised kapist välja!
Marika Ein märgib, et jahimeeste kokkutulekule naiskonnaga minekul ei olnud mõtteks mehi ahistada või alavääristada tahapoole jäänuid, vaid see, et neid, naisi, ka märgataks ja võetaks võrdse partnerina. "Tahtsime sedagi, et meie eeskujul tuleksid ka teised naised nii-öelda kapist välja. Üksikuid jahinaisi on mujalgi maakondades, kuid nad ei tihka aktiivsust ja julgust üles näidata ning nii jäävad nad meeste varju," lisab Virgi Plaks.
Aare Jaama usub, et Valgamaa naiste eeskuju tiivustab ning järgmisel kokkutulekul on mõnest teisestki maakonnast naised oma tiimiga
väljas.
"Samas me ei tee seda kõike ka ainult selleks, et end näidata, vaid eelkõige enda pärast, meile on see väga huvitav," toonitab Aire Jaama.
"Oleme õnnelikud, et meil on selline mees nagu Aare, kes meid kokku võttis ja meiega tegeleb. Tänu sellele oleme hakanud ka omavahel suhtlema ja käime üksteisel külas," kiidab Marika Ein.
Naised tõdevad, et mehed võtavad neid jahis juba kui võrdväärseid, vahet ei tehta.
Samas väljaspool jahiseltskondi kiputakse nais-jahimehi siiamaani veel võõristama. Naistele nagu ei sobiks loomade laskmine.
"Kõigile see tõesti ehk ei sobi, aga kui võrrelda, siis mets on nagu meie karjalaut, kus me peame hoolitsema, et seal kõik korras ja loomad terved oleksid, et kõik loomad ja linnud säiliksid," arutleb Virgi Plaks.
Naiste sõnul ei olegi jahimehe tähtsaim asi küttida. Lisaks metsa sööda viimisele ja muudele töödele võib ka niisama jahil kaasas käia või loomi ette ajada. Naistel on ju hea hääl, mehed kuulevad aegsasti nende märguandeid. Ent küttida on ka vaja, looduse tasakaalu huvides juba. Igatahes on jaht suurepärane lõõgastus, vaheldus ja argielu pingete maandaja.
Ise said nad jahipisiku kas abikaasalt või jahimeestest vanematelt-vanavanematelt.
Tütrest saab ka kütt
"Kuna olin aastaid lastega kodus, tahtsin vaheldust ja hakkasin mehega jahil kaasas käima, kuni mees ütles, et tee ka eksam ära, sest kui juba metsa tuled, olgu püss samuti kaasas," räägib kolmest naisest pikima, 9aastase kütistaažiga Aire Jaama.
Esimene õnnestunud lask oli tal sokk 8 aasta eest. Süda põksus sees, kui päästikule vajutas. "Aga nii on alati esimese loomaga, ka meestel."
Marika Ein käis juba plikana isaga jahtidel kaasas. Ent jahimeheks sai tänu oma mehele, kes utsitas samuti pabereid tegema. "Algul tundus see võõras, ma polnud selle ajani nais-jahimehi näinud, püssi laskminegi tuli koos jahilkäikudega."
Temalgi oli esimeseks lastud loomaks sokk, seitsme aasta eest. Sokkide väel hiilis metsas, lasi selle oma jahisektsiooni peoks. Hea tunne oli hiljem. Peol.
Virgi Plaks töötab Viljandis bioloogiaõpetajana, temagi jahikirg pärineb kodust. "Juba vanavanaisast saati olid meil peres jahimehed, ja nüüd mina jahinaine. Olen selle keskel üles kasvanud, värskelt lastud sokupea rõdul oli mul lapsepõlves täiesti normaalne asi."
Kolme aasta eest õiendas ta jahipaberid ja kui need käes, muretses kohe püssigi. Nädal hiljem oli sünnipäevaks vajalik sokk ka lastud. Hiljem tegi Virgi ise samast sokust topise, mis on kodus seina peal. "Õpilased elavad ka mu jahilkäikudele kaasa."
Aire ja Aare Jaama 11aastane tütar Marel ütleb, et temast saab ka kindlasti jahimees. Jahisarve puhumise õppis ta sel kevadel napi kuu ajaga juba selgeks, et kaitsta nais-jahimeeste võistkonna au üle-eestilisel kokkutulekul.