Hillar Palametsa 750. “Ajalootund”
Esimene "Ajalootund" oli eetris 1. novembril 1993.
***
HILLAR PALAMETS, kas esimene saade on veel meeles?
On, ja küllaltki hästi. See oli saade, kus vilja oli mitmest salvest. Üks jutt oli muide Eesti vanadest raudteejaamadest. Ma olen raudteelase poeg ja pärast tuli kuulajatelt veel küsimusi jaamanimede kohta.
Kellelt pärineb "Ajalootunni" idee?
Sellele eelnes raadios kesköötundide sari, 10-12 saadet üldpealkirja all "Akadeemiline arhitektuur". Ma olen Tartus agaralt ekskursioone juhtinud. Näiteks ülikooli peahoones, tähetornis või vanas anatoomikumis rääkinud alguses selle arhitektuurist ja seejärel, mida seal kultuuri ja teadusajaloo seisukohalt olulist on tehtud. Näiteks tähetornis on 13 aastat olnud maailma kõige võimsam ja täpsem pikksilm, Fraunhoferi refraktor, mis on praeguseni alles.
Need saated läksid päris menukalt. Siis tegin Eesti Raadiole ettepaneku rääkida II maailmasõjast, millel mõnedki tähtpäevad lähenesid. Olen ise sõjaaja koolipoisina läbi elanud, Tallinnas pommitamise all olnud. Aga mulle öeldi, et saatekava olevat juba paigas.
Siis ütles Tiina Kaalep, kes töötas tollal Tartu stuudios, et kui prooviks õige Raadio 2s ja koos Allan Roosilehega. Et ta on küll diskor, aga sellele vaatamata korralik inimene. Pealegi kõrgema pedagoogilise haridusega, eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Saatele ei antudki eraldi nime, jäi lihtsalt "Ajalootund".
Sarnane koolitunniga, pealkirja mõttes?
Eks ma algul mõtlesingi, et saade oleks kooliõpilastele. Ajalootundides õpitavale lisaks. Aga see sai eetriajaks esmaspäeva kella 10-11. Ükski korralik õpilane ei saanudki seda kuulata, ta pidi sel ajal koolis olema.
Kui just poppi ei pane.
Jah, aga ma pole veel kuulnud, et keegi "Ajalootunni" pärast poppi teeks. Ometi kujunes sellele hommikusele saatele üsna ruttu oma kuulajaskond. Selgus, et saadet kuulasid kõige enam pensionärid, kuulati haiglates, ka autojuhid. Paar viimast aastat on tulnud uus seltskond juurde - noored emad, kes on oma võsukese tissitanud ja pissitanud ja too jääb nii poole üheksa paiku uuesti magama. Ema tegeleb siis köögis või on lapse juures ja kuulab. Üksvahe oli saade kuulatavuselt R2 saadetest teisel kohal 140 000 kuulajaga. Siis, kui refereerisin II maailmasõja aegsete lääne väejuhtide ja riigitegelaste mälestusi, mida toona ei olnud veel eesti keelde tõlgitud. Sain oma jutud venekeelsetest raamatutest. Kui David Vseviov räägib vene ajaloo tegelastest, siis mina käsitlesin vastasleeri.
Kust veel materjali leiate?
Kirjandusmuuseumi ajalehtede hoidlast. Seal on suur osa lehti naturaalsel kujul saadaval papa Jannseni ajast. Lähen sinna, võtan avariiulilt. Seal tekib eriline meeleolu, kui vana leht natuke tolmu järgi lõhnab, ta on sul käe all katsuda. Abiks on ülikooli raamatukogu, kust osa raamatuid tellin koju.
Kas kõik saated on alles?
Enamik. Kas ka esimene, ei ole uurinud. Nüüd säilitatakse raadios saateid lintide asemel elektroonilistel infokandjatel ja need ei võta enam ruumi.
Aga paberil?
Osa, mis on originaalmaterjalidest ja ajalehtedest otsitud, hoian alles. Näiteks Tartut ja ülejäänud Eestit puudutavad. Aga üldisemad refereeringud, näiteks Napoleonist või roomlaste eluolust - neil pole meie jaoks kultuuriloolist väärtust ja need ma hävitan. Kui sul on 750 saadet ja igaühe maht umbes 16 lehekülge, teeks see teksti üle 10 000. Mul on alles ehk 3000.
Mis võiks teie enda meelest olla saadete fenomen?
Olen elukutselt kooliõpetaja ja harjunud lastele rääkima nii, et nad saaksid aru ja kuulaksid. Vastasel juhul, ka Nõukogude ajal, läks mõnikord klassis lärm lahti. Ja see oli signaal, sa räägid igavalt.
Mulle meeldib ka olmeline materjal, kuidas inimesed vanasti elasid. Põnevust on vaja. Ka humoorikad vahepalad kuuluvad saate juurde.
Siinkohal on teil hea võimalus ka seda lugu vürtsitada, kuid seekord mõne endaga juhtunud seigaga.
Näiteks tuleb tehnik kaks tundi pärast saate lindistamist teisipäeval mu koju ja ütleb, et arvuti läks hulluks. Saade kadus ära, hulbib kuskil Interneti avarustes, ei leia enam üles. Et ole hea mees, tule räägi homme kõik uuesti. See õpetab, et ära hävita käsikirju enne eetrisseminekut ära, hoia neid hoolega. Kolm sellist lugu on olnud. Seega üks aps 250 saate kohta. Algusaastail olid aga otsesaated.
Kuidas hääl vastu peab, aastaid ikkagi auväärselt 81? Ja silmad, ajaloolase üks peamisi töövahendeid.
Saates on muusikapausid. Ega ei suudakski enam 45 minutit järjest rääkida, lõpu poole tunned: hääl hakkab ära minema, kõrisema. Võtad siis ühe tilga konjakit, kümme grammi, see voolab kõrist alla, ja kuigi on maru valus, hääl taastub puhtamaks. See on tarvitamine, mitte kuritarvitamine.
Olen küll vanainimene, aga loen prillideta. Prille kasutan kaugele vaatamiseks.
Mida arvate vanasõnast "Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja"?
Ei ole hästi nõus. Ma ei tea, kust see on tulnud. See rohkem nagu tüli norimine.
Millest räägib ülehomne 750. "Ajalootund"?
Mälumäng tuleb. Seniste saadete alusel koostatud ja pakub loodetavasti mõnusaid küsimusi, kus igaüks saab võistelda iseendaga. Ja saate lõpus endal kätt suruda, kui rahule jääb.