Mees, kes uskus võimatusse
Paul Laamanni sünnist möödub tänavu 115 aastat. Tähtpäeva puhul ilmus Kaitseliidult raamat P. Laamanni elust, pealkirjaga "Valikute ees".
Laamann koos oma võitluskaaslastega oli pärit põlvkonnast, kes uskus võimatusse - nimelt Eesti iseseisvusesse - ja elas Eestile.
Admiral Pitka ja tema relvavendade tegutsemismoto kõlas: "Ausa tahtega isamaa heaks!" See tahe ja isamaa-armastus viisid Paul Laamanni Vabadussõtta ja 1944. aastal Vabadussõja võitu kaitsma.
Paul Laamann aitas kaasa rahvusväeosade ja Kaitseliidu loomisele 1918. aastal. Vabadussõjas oli ta soomusrongide ülem, hiljem Tartumaa Kaitseliidu ülem ning Võru linna malevkonna pealik.
Riigipöördekatse eest sunnitööle
Laamanni USAs elav tütar Evy Laamann-Kalbus meenutab oma kirjas neid aegu: "Mäletan täpselt Kaitseliidu manöövreid Võrumaal. Olin alati isaga kaasas. Mäletan seda uhkust ja vaimustust, mis kaitseliitlastest hoovas. Mäletan pidulikke paraade Võru turuplatsil. Mäletan kõike seda uhkust ja kokkukuuluvustunnet selgelt, nagu oleks see kõik juhtunud eile."
Kaitseliidu Võrumaa malev annetas postuumselt kapten Paul Laamannile teeneteristi.
1930. aastate alguses oli Laamann vabadussõjalaste liikumise üks asutajaid ja juhte. Ta arreteeriti 12. märtsil 1934 Võrus, viidi Tallinna keskvanglasse ja hoiti seal kohtuotsuseta kinni, kuni sõjakohus 25. juunil 1935 otsuse langetas. Laamann mõisteti üheks aastaks tingimisi vangi.
Pärast vanglast vabanemist saadeti Paul Laamann Kuressaarde asumisele, kust tal lubati sügisel 1935 asuda elama Tartusse, kus lapsed koolis käisid. Võrumaale ei olnud tal luba minna isegi külalisena mitte.
8. detsembril 1935 arreteeriti Paul Laamann uuesti ja teda süüdistati riigipöörde ettevalmistamises. Kohtus mõisteti ta 20 aastaks sunnitööle kõigi õiguste kaotamisega.
Suurema osa vanglas veedetud ajast viibis ta üksikkongis Tallinna keskvanglas. Seal pani ta kirja ka oma sõjamälestused, mis on avaldatud Evy Laamann-Kalbuse mälestusteraamatus "Tõde ei põle tuleski".
6. mail 1938 vastu võetud amnestiaseaduse alusel vabastati vanglast 73 vabadussõjalast ja 106 kommunisti. Saatuse irooniana figureerib viimastest ühe, Boriss Kummi nimi ka Paul Laamanni ülekuulamisprotokollis 1944.
Sõtta kommunistide vastu
1944. aasta sügisel tehti viimane vastupanukatse Eesti omariikluse taastamiseks. Admiral Pitka oli asunud koostöös Eesti Rahvuskomiteega formeerima Eesti sõjaväge. Löögiüksuse staabiülem oli Paul Laamann.
Admiral Pitka ja tema võitluskaaslased esindasid Eesti vastupanuliikumises kolmandat teed ehk Eesti teed. Pitka poistega liitus ka Elmar Samoson, kelle admiral Pitka nimetas oma adjutandiks, tema mälestusi saab lugeda eespool mainitud raamatust "Tõde ei põle tuleski".
Admiral Pitka staabi viimastest päevadest on jutustanud löögiüksuse sidemootorrattur Heino Jalakas (Kultuur ja Elu, nr 3/2004):
"23. septembril 1944 ootasid mehed Pitkat staapi, mis oli selleks ajaks Tallinnast Kohilasse kolinud. Öösel tuli teade, et teda ei maksa oodata.
Oli korraldus minna rohkem Haapsalu poole, et taganevale valitsusele kaitset organiseerida. Aga sellest ei tulnud enam midagi välja. Vene tankid olid juba meestele teele luureks ette pandud ning siis pidas Vabadussõja aegne ohvitser kapten Laamann isamaalise kõne ja soovitas meestel metsadesse laiali minna. Kapten Laamann lootis Virtsust paati saada ja Heino palus, et kas ta ei võiks kaasa minna.
Rapla teest saadi üle, kuid järgmisest enam mitte. Masinad jäeti sinna maha. Vanamõisa juures, üks 15 kilomeetrit enne Virtsut mindi lõplikult lahku. Seal oli kitsarööpmeline raudtee, mehed läksid dresiinat otsima, et kiiremini Virtsu saada, kuid just siis sõitsid vene sõdurid kaupluse ette.
Mehed olid juba erariietes ja hakati piki teed rahulikult minema. Punaarmee nägi neid ning kutsus, et tulge siia! Kapten Laamann ütles, et kui rahulikult läheme, ega nad laskma hakka, kuid nad tõmbasid meestele kuulipildujavalangu peale. Laamannil olid head närvid. Ta jäi maha, teistel olid väledamad jalad. Üks teejuhiks võetud Saaremaa poiss läks pabinasse ning viskas end lohku pikali. Aga tema käes oli suitsutasku ning kujutage ette, Laamannil oli veel aega need suitsud kotist ära tõmmata."
Võitlust jätkati metsavendadena
Pitka poisid tegutsesid edasi oma südametunnistuse järgi. Paljud jätkasid võitlust metsavendadena. Laamann, Evald Karutoom ja Elmar Samoson jäid grupina kokku. Kanti erariideid. Päeval magati metsades ja küünides, öösel liiguti edasi, toitu saadi taludest, kus neid lahkelt ja südamlikult vastu võeti. Laamann otsustas end varjata Risti lähedal olevas dr Hjalmar Mäe ema talus. Juhtus nii, et Laamann arreteeriti teel randa. NKVD sõjatribunal määras kapten Paul Laamannile kodumaa reetmise eest surmanuhtluse ja ta lasti maha Tallinnas 25. jaanuaril 1946.
9. novembril avati Vabadusristi kavalerile, admiral Pitka löögiüksuse staabiülemale kapten Paul Laamannile Kõue vallas Alansil asuvas admiral Johan Pitka memoriaalis pronksist bareljeef.
MARGIT-MARIANN KOPPEL, ajaloolane
