Ivo Linna: Looduse imesid linnas ei näe
Mida sa tavaliselt vastad, kui keegi juttu ajada tahab?
Tavaliselt vastan, et muudkui ajame, kui sellest vähegi tolku on.
Töö on sul suhteliselt vastutusrikkam kui mõnel teisel. Kui juba laval oled, pead seal olema 100%-liselt ja otsaette ei saa kirjutada, et oh, olen väsinud.
Vana hea artist Sergei Fatkin võttis mind rohkelt õpetada, kui ma noore poisina lavale tulin. Üks tõde, mis ta teiste kuldsete sõnade sekka ütles, oli see, et laval olev artist ei tohiks mitte kunagi vabandust paluda, sest publikut ei huvita tema väsimus ega muud tujud.
Olen siiani püüdnud Sämmi (nii teda hüütakse) sõnade järgi end ülal pidada.
Kunagi ammu ütlesid mulle ise ka rea kuldseid õpetussõnu. Tõsi, teisest vallast, et: mees - õlu ja viin ei ole kontserdijoogid. Siiani mul meeles, õpetan teisi ka.
Kindlasti nii ongi. Kui muidu ei saa, võta 40 grammi konjakit, vala tee sisse ja luba endale see surakas. Arstirohuna pisut aitab - toniseerib. Viin kuivatab su häälepaelad ja õlu teeb laval lihtsalt lolliks.
Oled nende aastakümnete jooksul lugematu arv kordi üles astunud. Kui tihedalt sul esinemisi näiteks ühe nädala jooksul kokku tuleb?
Eks ole elus olnud üsna kummalisi perioode. Kui käisime Apelsiniga mööda laia Venemaad, siis oli tsükleid, kus üsna mitu päeva järjest andsime kuus kontserti päevas.
Kohati ei olnud ka Eestis pilt teine. Tänu teatud kaalutlustele töötasin üksvahe korraga kolmes kohas. Olin siis noor poiss, 25aastane.
Algas see Viru teise korruse restoranist, kust jooksin sobival hetkel Astoria varieteesse, sealt edasi, kostüüm seljas, üle tolleaegse Võidu väljaku baar-varieteesse Tallinn, kräunusin seal ka paar laulu ära ja jõudsin tellitud lugudeks, n-ö haltuura ajaks Virru tagasi.
Säärane tsükkel kestis neli kuud ja selle jooksul hakkasin aru saama, et juhmistun tavalisest oluliselt kiiremini.
Kas kodus mõnikord üksi ja enesele ka laulad?
Üksi laulda meeldib mulle kõige rohkem autos. Ega ma selles mõttes ainuke ei ole. Kihutad kollaste viljapõldude vahel ja lõugad. Ja ongi hea tunne.
Küllap on sinu puhul siis ka mõistetav üksisõitmise tahtmine. Hääletajaid peale ei korja?
Kui vähegi saab, ikka. Soldateid-madruseid ennekõike. Olen nooruses ise väga palju hääletanud ja veetnud olude sunnil öid heinarõukudes, nii et ma tean, mis elu see on. Kui ei ole väga taaruva inimesega tegu, mahub peale.
Aastalõpp kipub kätte, trafareti järgi nii-öelda tagasivaatamise aeg. On ju?
Eks see tagasivaatamine väheke kulunud mõiste on jah, minu jaoks juba üle 50 aasta, sestsaadik, kui seda mäletan. Aga välja kujunenud nii kord juba on.
Vaatad mõttes tagasi ja käid küünlakesega surnuaias nende juures, kes vahepeal ära läinud.
Ei ole seegi aasta erand. Mitu head sõpra-tuttavat on lahkunud: Kikerpuu, Ott, paar isiklikku lähedast. Lähed, paned küünla põlema, mõtled, kuidas oled temaga eluajal suhelnud...
Mina usun küll neid vanaaegseid jutte, et nad on meie ümber. Valvavad ja kaitsevad meid. See ka ju üks tagasivaatamine.
Kuidas on sul elavatega suhtlemise vajadus? Kui keeruline tänaval käia on? Kas jalutad, nina maas?
Üldsegi mitte. Mu nägu on selle neljakümne lauluaastaga nii tuttavaks saanud, mis tast ikka peita. Mulle isegi meeldib, kui kusagil praami peal Saaremaad väisav kooliõpilaste klass tuleb ja tahab koos pildi peale. Tore ju. Mul pole selle vastu midagi.
Ajasimegi jutu vähe rõõmsamaks. Ajame veel. Mis oli aasta ilus moment, mis meelde jäi?
Mulle jääb see ilus asi loodusesse. Kohe pärast seda suurt novembrituisku. Sattusin Muhu-kodusse ja see oli imetlusväärne päev. Viis kraadi külma, paks lumi, päike ja udu.
Nii positiivne laeng, et mõtlen sellele siiamaani. Kahmasin fotoka ja kukkusin klõpsutama, oma sadakond korda. Tundus, et iga oksake, iga jäljeke oli tarvis jäädvustada.
Muudest hingelistest asjadest ehk öine "Märkamise aja" laulupidu. Ainult küünikud saaksid öelda, et see polnud ikka see mis 20 aastat tagasi. Ei pidanudki olema. Aga tunne oli platsil võimas.
Kui veel midagi kordaläinut, siis kas või meie endi, Rock Hoteli juubeliturnee mööda Eestit. Vastu mu kartusi läks seegi korda. Tekkis soe ja mõnus koosolemise tunne.
Saarlasena oled leidnud endale Muhus pelgupaiga. Linna Iffist on saanud (talu järgi) Laasu Iivu.
Ei nad mind siin niimoodi just kutsu. Aga kanna olen siin kinnitanud küll, möödunud sügisest olen ka muhulaste hingekirjas.
Ma lausa tunnen, et see ongi minu kodu, ja peale lapsepõlvekodu vaat et kõige kodusem kodu.
Kuuldavasti oled paras külmalemb ja ainult jääkirme vee peal ei lase sul suplema minna.
Viimati olin meres 18. novembril ja mul on tuline kahju, et nüüd enne jõule Muhusse ei jõuagi. Ilm on soodne, vesi pole jääs.
Alles see oli, kui ma eriti heal meelel külma duši allagi ei tahtnud minna... Algul sunnid ennast, siis hakkad tahtma, ja kui oled juba tahtma hakanud, on äkki õnnetunne nii suur, see värskuse mäletamine on pärast veel mitu tundi meeles ja kaasas. Siis tahaks justkui kõike teha, oled kõigeks võimeline ja vaba. Liiguta või mägesid. Soovitan kõigile.
Praegu on jälle moes kirjutada oma elumälestuste raamatuid. Kel vähegi eluslepe seljataga on, see seda teeb.
Kena sõna see "eluslepe"! Aga raamatut ma endast päris kindlasti ei kirjuta. See tunne peab ikka tugevasti peale tu-
lema, et inimene istuks äkki laua taha ja paneks paberile kõik, mis pakitseb.
Lihtsalt mõne kirjamehe najal oma elu kirja panna - mul ei tuleks sellest midagi välja. Ma ei suudaks kellelegi ära seletada oma kodutänavat, selle lõhna, tervet mu vana Kuressaaret, mis vaimusilmas katkematu filmilindina alles on.
Minu jaoks on pigem tähtsad seal elanud inimeste näod, tänavad, aiad - kõige selle lõhn on ju ainult minu ninas, ainult minu teada ja tunda. Kui ma suur kirjanik oleksin, siis jah püüaksin kõike seda paberile panna, aga praegu ma seda ei suuda.
Mingeid muid formaalseid nähtusi - laulsin seda, esinesin seal -, seda ma teha ei taha, nagu ei taha vastata ka sellesarnastele küsimustele. Ajab nutma või jooma.
Kas miski siin maailmas paneb sind imestama? Ükskõik kuhu vaadates - elusse või enda ette?
Ehk ikka kõigepealt see, mis toimub ümbritsevas looduses. Looduse imed on need, mida linnas kuidagi näha ei saa. Kui mitu tundi vaadata, kuidas ämblik oma võrku koob, siis on see minu jaoks väike ime.
Ja mis võib-olla mitte imestama, aga imetlema paneb, on see, kui rahulikuks üks maainimene meie tormlevas elus jääda oskab, kui vähesega ta lepib, ise samas rõõmsaks ja vaimukaks jäädes.
Ega sa ju kogu aeg ei laula. Kogud igasugust tarkust ja küllap loed. Mida praegu, näiteks?
Oot, ma panen prillid ette...
Kas needsamad Eagle Visionid, mida televiisoris pakud?
Need jah...Praegu on pooleli Dominique Bona raamat ühest kaunist vene tüdrukust, kes oli Salvador Dali muusa.
Aga muidu loen igat, mis huvitav tundub. Eks see kirg pisut kalliks läheb, aga seda ma veel ikka endale lubada saan.
Oi, tead, mis mind veel imestama paneb! See, kui loll ma ikka veel vahel olen. Juba vana mees, aga ikka...
Tohoh, Tarkade Klubi! Soovi parem Maalehe lugejale midagi ilusat.
Ütleks nii, et... üks pere, hoiame igal neljapäeval käes (loodetavasti) järjest paremaks muutuvat teadagi mis lehte. Sobib?
Kus ta pääseb.