Rohkem ajastutäpsust tahaks
Vaatasin tähelepanelikult teleseriaali "Tuulepealne maa" ning filmi "Detsembrikuumus". Mõlemad olid minu meelest huvitavad: mõeldud hästi, tehtud peaaegu hästi, ning harivad.
"Tuulepealse maa" algus oli küll veidi kohmakas, kuid lugu läks seeriast seeriasse paremaks. Raskused sõjasündmuste kujutamisel on mõneti mõistetavad, sest piiratud hulga näitlejatega on raske mõjuvaid lahingustseene lavastada. Ka ei ole enam kusagilt võtta rongi, mis usutavalt paistaks soomusrongina.
Tõepärasuse huvides
Enam võõrastav oli aga, et soomusronglased olid kõik riietatud ühesugustesse hallidesse mundritesse. Tegelikult oli Vabadussõja alguses nii rindel kui ka soomusrongidel olnud sõdurite riietus väga kirju. Seda pole raske näha Vabadussõja-aegsetelt fotodelt. Enamjaolt kanti seljas seda, millega kodust tuldi. Võib-olla oli mõnel mehel I maailmasõjast jäänud Vene munder.
Seriaalis autasustab kindral Johan Laidoner Vabadussõja lõppedes soomusronglasi ja on seejuures riietatud 1939. aasta kindralimundrisse. Samas kui riigivanem Konstantin Päts ja kindral Laidoner arutavad omavahel vabadussõdalaste liikumisega seotud asju - aasta on siis 1934 -, kannab kindral Vabadussõja-aegset mundrit!
Kõrvalepõikena sama tähelepanek Estonia teatri väga hea lavastuse "President 1939" kohta: selleski on kindral Laidoneril seljas Vabadussõja-aegne munder, mida 1939. aastal enam ammu ei kantud.
Nüüd "Detsembrikuumuse" juurde.
Mul on olnud võimalus kuulata huviga Eesti omaaegse sõjaministeeriumi ametniku hr Plassmanni jutustusi 1924. aasta 1. detsembri mässukatsega seotud sündmustest.
Tollal noore mehena oli ta veetnud ööd mingis klubis ning tulnud mässupäeva hommikul tööle. Olevat olnud sombune, udune, lumetu hommik. Uksel vastupanu osutanud valvesõduri lasid sissetungijad maha, kuid ministeeriumi hoonesse nad ei pääsenud, sest valvemeeskond tõkestas tee.
Ma ei ole hr Plassmanni ega teiste jutustustest kuulnud sõjaministeeriumi juures peetud lahingust. Kui see ka pärast esialgset kallaletungi peeti, ei ole keegi maininud, et sellest võttis osa kindral Põdder.
Küll aga tulistas kindral Põdder Vene tänaval vastasolevast majast kesktelegraafi aknaid: ta tuli lahingusse otse ohvitseride keskkasiinost Raekoja platsil.
Kindral Põdderil olid tihedad tumedad harjasjuuksed ja enamasti kandis ta tumedaid prille. Teda sümpaatselt kehastanud Tõnu Kargule oleks võinud toreda harjasjuukse pähe sättida küll.
Kindrali kõnemaneerist: võib arvata, et pärast pikka teenistust Vene sõjaväes võis sealt nii mõnigi venepärasus kaasa olla tulnud.
Filmis ütleb kindral korduvalt "korrat ja korrat". Ema on mulle jutustanud, et see polnud mitte kindral Põdderi, vaid hoopis kindral Jaan Sootsi kõnepruuk.
Aga võimalik, et ka mõlema, sest teenis ju Sootski Vene sõjaväe eri väeosades. Millegipärast on kindral Johan Unt filmis habemik, mida ta reaalses elus ei olnud.
Balti jaama oli kogunenud ohvitsere, et sõita teenistuskohuste täitmisele Tondile, sõjaväe ühendatud õppeasutustesse.
Tol ajal sõidetigi Tondile rongiga, sest muud transporti ei olnud. Rongilt hüpati käigupealt maha, sest peatust Tondil ei olnud.
Nagu mulle on jutustanud mu hea noorepõlve mängukaaslane Hellar Grabbi, kelle isa, hilisem kolonel Herbert Grabbi Tondil teenis, olid ohvitserid Balti jaamas tol hetkel relvadeta. Mässajad hõivasid jaamahoone ja ohvitserid osutusid vangistatuks.
Oletatavasti päästis nende elu see, et nad polnud relvastatud.
Filmis leiab Balti jaamas aset teedeminister Karl Kargu mahalaskmine.
Minister Kark elas Tallinnas Kaevu (praegune Kaarli puiestee linnast väljuv sõidusuund) ja Toompea tänava nurgal kahekordses, pisut süngevõitu puumajas. Olen alati teadnud, et mässajad tapsid ta tema oma kodus.
Võib ju väita, et kas filmis peab kõik olema nii täpne, et üldjoontes on tegelikkuses aset leidnud sündmused ju edasi antud. Minu seisukoht on, et kui võimalik, on kindlasti mõtet olla täpne.
Leitnant Rõuk joonistab
Filmi toodud romantiline element on väga kena. Selle ümber keerlev tõelus võiks paaris asjas siiski täpne olla.
Noor leitnant Rõuk on õppinud ja tahab olla arhitekt. Ta tegeleb kodus oma unistustega, joonistades fassaade. Aga - aastal 1924 joonistab leitnant 1930. aastatel projekteeritud ning ehitatud Tallinna Kunstihoone fassaadi!
Vaatamata mõnele silma riivanud üksikasjale, nautisin nii teleseriaali "Tuulepealne maa" kui ka filmi "Detsembrikuumus" kogu hingest. Meie ajaloos on põnevaid sündmusi, mida läbi kunsti kajastatuna publiku ette tuua.
Jään ootama Jaan Poska juhitud Tartu rahuläbirääkimiste ekraniseeringut.