Afganistan: Et kirstud raskemad oleksid, pandi sinna kive
Aastal 2004, 25 aastat pärast seda, kui "piiratud väekontingent" oli Nõukogude Liidu tollase liidri Leonid Brežnevi käsul Afganistani tunginud, avaldas Briti ringhääling BBC News ulatusliku materjali verisest sõjast. Ainsa Nõukogude sõjaväelasena portreteeriti eestlast Karl Paksi.
Kapten Karl Paks oli 1987. aasta juulis, kui ta 103. õhudessantdiviisi koosseisus Afganistani saadeti, 36aastane.
Praegu juhib erumajor Afganistani sõja veterane ühendavat organisatsiooni Relvavendlus.
Nõukogude dessantvägede kunagine ohvitser on jätkuvalt suurepärases vormis.
Mõni aeg tagasi luges ta sisekaitseakadeemias terrorismi eritehnikat ja relvastust käsitlevat kursust. Ta on kirjutanud raamatud "Kuidas võidelda pommiterrorismiga" ja "Nõuandeid turvalisemaks eluks".
Sa pidid tapma
"See oli sõda," ütleb erumajorPaks ja jätkab: "Sa pidid tapma. Seal ei olnud valikut - kui sina ei tapa, tapetakse sind."
Kaugel maal sai surma kuusteist Eesti poissi.
"Eestist kokku üldse 38, tõenäoliselt 40 meest."
Vana dessantväelane arutleb, et kui tema oli Afganistani minnes 36aastane kutseline sõjaväelane, siis poisid, kes hakklihamasinasse visati, olid vaid 18-19aastased.
18-19aastasele poisile on liig olla kaks aastat niisuguses pinges, näha, kuidas sõbrad lahingus hukkuvad, see ei unune iial, ohkab erumajor.
Ta teab, kuidas ununenud mälestused ühel hetkel üles tõusevad.
Millegi muu kui joomisega ei saa neid summutada.
Erukapteni sõnul on poistest ammuilma mehed saanud, kuid kauges ja võõras sõjas saadud hingehaavad valutavad neil siiani.
Erumajor vaatab ümberringi sagivat rahvahulka, valab tassi uuesti teed täis ning jätkab: "Kes tegeles nende rehabilitatsiooniga, kui nad tagasi tulid?"
Ja vastab ise: "Mitte keegi!"
Erumajor jutustab, kuidas teda Tallinna südalinnas nn Vietnami sündroom tabas.
Bussipeatuses nääklesid eided millegi üle.
"Ma tundsin kuidas kõhus selline viha tekkis," jutustab dessantväelane.
"See oli midagi kohutavat. Ma panin käed selja taha. Ma tahtsin nende juurde minna ja karjuda: "Mis teil puudu on, kas te üldse mõistate, mis on elu väärtus!?"."
Sõjast puhkusele saabunud rindemehe jaoks oli kõik
selge.
"Ma olen, hetk hiljem mind ei ole."
Nii lihtne see ongi.
Pelgavad siiani
Nõukogude Liidu Vietnamiks osutunud Afganistani sõjast käis Eesti NSV sõjakomissariaadi paberite järgi läbi ühtekokku 1652 seersanti ja sõdurit.
"Ohvitserid saadeti sõjaväeosadest, nende kohta arvestust ei ole," seletab erumajor. Eestisse on tänaseks jäänud 800-900 nn esimese Afganistani sõja veterani.
"Viissada neist on eestlased," täpsustab erumajor. "Või vähemalt on nad Eesti Vabariigi kodanikud."
Karl Paksi juhitavasse veteranide ühendusse kuulub neist kõigest poolsada.
"Sellest ei taheta rääkida," on erumajor napisõnaline.
Afganistani veteranide ühenduse juhi sõnul vaatavad tööandjad sõjas käinud mehi tihti kahtlustava pilguga ja üritavad neist vabaneda. Just seepärast ei kipu vedelast ja paksust läbi käinud mehed toda eluperioodi vabatahtlikult afišeerima.
Kui Nõukogude Liit kokku varises, jäid kunagised veteranid Karl Paksi sõnul omapäi. Need, kes sõjas lähedase inimese kaotanud olid, jäid toetuseta.
Leedus on erumajori sõnul lood sootuks teistmoodi.
"Leedus saavad Afganistani veteranid riigipensioni," jutustab Karl Paks.
"Kahjuks ei ole meie Afganistani veteranidel mingit eristaatust, erinevalt Eesti sõduritest, kes teenisid Iraagis või teenivad nüüd Afganistanis."
Erumajor meenutab, kuidas ta mullu suvel Leedu saatusekaaslaste suvepäevadel käis. "Kaheksasada meest tuli ühes peredega kokku," ohkab Paks. "Kaitseväe juhataja ja kaitseminister võtsid meid vastu."
Erumajori sahtlis on nimekiri, kuhu on kantud kõik eestimaalased, kes ühes või teises lokaalses sõjas osalenud on.
Praegu on selles 241 ohvitseri nimed.
Esimesed neist sõdisid Koreas, viimased Afganistanis.
Hulk võõraid sõdu
Korea ja Afganistani sõdade vahele jäid aga Egiptus, Etioopia, Angola, Mosambiik ning Vietnam. Kui palju Eesti sõdureid ja seersante lokaalsetes sõdades on võidelnud, ei tea paraku ükski surelik.
"See 241 tuleks korrutada kolme või neljaga," pakub erumajor.
See aga tähendaks 700-1000 meest.
"Kõik teavad midagi Afganistani sõja veteranidest," jätkab Karl Paks. "Aga neist teistest ei olda midagi kuulnud."
Kuigi Karl Paks üritab võimalikult palju kunagisi veterane üles leida, mõistab ta suurepäraselt, kui lootusetu see ülesanne on. Veelgi lootusetum on saada teada, kes Eesti poistest nn lokaalsetes sõdades surma on saanud.
Nood, kes kaugetes võõrastes sõdades on võidelnud, ei taha sellest rääkida. Seetõttu ei tea sageli isegi mitte nende lähedased, kus poeg, abikaasa, isa või sõber tegelikult on sõdinud.
Erumajor jutustab tallinlasest, kes omal ajal Punases meres miine hävitas. Kui too koju naasis, käskinud eriosakonna ülem tal võimaliku küsimuse peale, kus ta teenis, lõuad pidada. Vastasel korral lubanud ta mehe nii kaugele saata, et sel rääkimise isu igaveseks ära kaob.
Teiseks vaatas Balti jaama ja Tallinna hotelli vahele jäänud postkontori viimasel korrusel töötanud tsensor kõik kirjad enne nende adressaadini jõudmist hoolikalt läbi.
Kui sõdur hukka sai, saadeti ta koju tinakirstus.
"Luurerühma ülesanne oli klopsida puust kirstud kokku, hiljem joodeti neile tinast kirst ümber," seletab pioneeripataljonis teeninud mees ja lisab, et sõja alguses oli tinakirstu lahtivõtmine kategooriliselt keelatud.
"Et kirst normaalselt kaaluks, pandi sinna kivid sisse," jutustab erumajor. "Lihtsalt korjati kohapealt midagi kokku ja saadeti koju."
Sageli ju lihtsalt polnud mehest, kes hukka sai, midagi koju saata.
Vaibad ujusid verest
Läinud sügisel kohtas Karl Paks Kaliningradis meest, kes 1979. aasta lõpus, vahetult pärast Nõukogude vägede sissetungi Alfa grupi juhina Afganistani presidendi Amini palee vallutas.
See oli seitsmekümnendates aastates keskmist kasvu mees, GRU ehk sõjaväeluure kindralleitnant.
"Temal oli kuussada, vastaspoolel kaks ja pool tuhat meest," jutustab erumajor. "Amini palees ujusid vaibad verest. Nende grupist aga hukkus ainult kaheksa inimest."
Selline tulemus muudab isegi dessantväelase aupaklikuks.
Kes see mees täpsemalt oli, erumajor Paks ei tea.
"Amini palee vallutamist juhtis hoopis eestlane," ütleb tundmatuks jääda sooviv allikas.
Üllataval kombel on ka too GRU mees, aukraadilt samuti kindralleitnant.
"Brežnev andis talle selle eest Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe," jätkab allikas ja täpsustab: "See oli tal juba teine."
Afganistani veteranide ühingu juht ei oska seesuguse jutu peale midagi kosta.
Kuid ta ei imesta millegi üle. Kõik võib olla.
Pühapäeval lähevad veteranid esmalt Lasnamäel asuva mälestuskivi juurde. Kunagi peaks seal seisma graniidist uhke memoriaal "Sõja veskikivi". Seejärel suundutakse Toompeale Linda kuju juurde. Kunagised sõjamehed saavad rinda aastapäevamedali. Hulk ordeneid ja medaleid, mis kakskümmend aastat tagasi lõppenud võõras sõjas välja teeniti, ootavad aga tänini omanikku. Kõrgeim neist on Punatähe orden. Kallis lugeja, võib-olla kuulub see mõnele su lähedasele...?