Teritatud emotsioone ja pinget
Andres Söödi dokumentaalfilmis küüditamisest "Ajapikku unustatakse meie nimi" pole küll kibestumust ja viha, kuid on palju valu.
"Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..." Need Marie Underi read luuletusest "Jõulutervitus 1941" on motoks Andres Söödi dokumentaalfilmile küüditamisest "Ajapikku unustatakse meie nimi". Underil järgneb eeltoodule värsirida "Taeva poole karjub nende äng".
Mis sunnib vaatama?
1941. aastast möödunud aastakümnete jooksul on äng toonaste küüditatute jaoks pehmenenud, kuid unustatud pole midagi.
Söödi filmis räägib rühm 75 ringis inimesi, kes 1941. aasta 14. juunil Eestist lastena ära viidi. Valdavalt on need Paide ja Türi kandi inimesed.
Ka režissöör Andres Sööt (tookord Andres Leppik) viidi ära koos vanemate ja noorema vennaga, õde oli juhuslikult sel ajal Tallinnas.
Nagu ikka 1941. aasta küüditamise puhul, eraldati ka Andrese isa, Vabadussõjast osa võtnud Paide advokaat Andreas Leppik oma perest, mõisteti arreteerituna surma, seejärel asendati kohtuotsus kümneaastase vangistusega, kuid mees suri kolme aasta pärast.
Enam-vähem sarnane on kõigi filmis rääkivate meeste-naiste isade saatus. Paljude isad lasti maha.
Need rääkijad, kelle juttu kaamera enamasti suures plaanis jälgib, on tavalised inimesed. Ka lood, mida nad räägivad, on ju oma põhiolemuselt kuuldud-loetud.
Mis siis sunnib rohkem kui poolteisetunnist filmi pingsa, emotsionaalselt teritatud tähelepanuga jälgima?
Ma arvan, et see on filmi väga range kontsentreeritus kesksele, siit äraviimisele ja sealsele elule, mis on esitatud küll emotsionaalsete puhitusteta, kuid väga ilmse, siiani kestva allasurutud valuga. Mõjub just see eestlaslik vaoshoitus koos mitmekümneaastaste mälestuste just-nagu-eile värskusega.
Kas saakski isegi nii pika aja tagant rahulikult rääkida lapsepõlvemälestusi nälga surnud emast, sunnitud kerjamisest, naabrite uppunud tallest või ema kleidi eest saadud viiest kartulist?
Kaadri taga kõlab Andres Söödi tuhm ja karedavõitu hääl. Muidugi oleks kume koolitatud näitlejahääl suutnud ehk rohkem emotsioone välja pressida, kuid ta ei oleks saanud kaadris oleva lapsepildi kohta öelda: see olen mina. Või mõnele ekraanil olevale jutustajale lisada: ka minul oli nii.
Filmi režissöör ja jutustaja kuulub filmitavatega ühte, kuigi ekraanil näeme teda vaid korra. Koos moodustavad nad koosluse, mida võiks eelkõige dokumendiks nimetada.
Kaadris olevate jutustajate mälestuste vahele räägib Sööt enda ja oma vanemate lugu. Kõik nad, nii režissöör kui filmitavad, viidi ühel ja samal päeval ära Kesk-Eestist ning viibisid väljasaadetuina ühes ja samas Tomski oblasti Tšaiski rajooni Sobornoje külas.
Filmi lõpupoole räägib enda, oma poja ja õe küüditamisest ka üks 1949. aastal last ootavana ära viidud naine. Tema jutust õhkub erilist viha teda mõnitanud kohaliku eestlasest küüditaja vastu.
Andres Sööt on lisanud sellele suuresti enda vanemate mälestuse jäädvustamiseks tehtud loole ajaloolist tausta.
Näeme marionette eesotsas Johannes Vares-Barbaruse, Johannes Lauristini ja Neeme Ruusiga Moskvas Eestit maha müümas.
Ekraanile ilmub tollaseid pahaendelisi nägusid, ka küüditajate omi: Sergei Viktori poeg Kingissepp, Vassili Riis, Idel Jakobson...
Mõnikord ilmuvad fotod ekraanile vaikimisi, ilma kommentaarideta: teame neid ju küll... Filmis pigem välditakse hinnangulisi ütlemisi, hinnangud lastakse sündida nähtud asjaolude ja faktide põhjal vaatajates endis. Mis ongi muidugi mõjuvam.
Ajaloolane Aadu Must räägib filmis küüditatute toimikute ja fotode otsimisest, nendes süsteemi loomisest.
Sööt on filmi tehes palju arhiivides ja muuseumides istunud, ekraanile on jõudnud rohkelt tollaseid ajastut valgustavaid dokumente, sealhulgas väljavõtteid Andreas Leppiku toimikust.
Puhastav lõpp
Sööt on seda filmi tehes kahel korral käinud Siberis, tollases väljasaatmiskohas.
Filmida pole seal eriti midagi, sest omaaegse suure küla asetki enam pole. Säilinud on vaid vana paisjärv ja peaaegu olematuks hääbunud surnuaed.
Paigad ise on ometigi tuttavad ning äratavad mälestusi ja tundeid. Tee külaasemeni on samamoodi vaevaliselt läbitav porimülgas nagu toona.
Tomsk, millest väljasaadetute küla asus 300 kilomeetri kaugusel, on nüüd peaaegu suurlinn. Seal kohtub Andres Sööt kunagise väljasaadetu Martin Pinkaga, kes oma venelannast abikaasaga elabki nüüd Tomskis.
Küsimuse peale, kas ta Eestisse tagasi ei tahaks tulla, hakkab mehe nägu valusalt tõmblema. "Naine ei taha, tervis on kehva..."
Hillitsetud, kuid ränkraskete lugude peale saabub justkui puhastav lõpp - küüditatute seltskond istumas ühel taluõuel pika kaetud laua taga.
Ja Pilistvere mälestuskompleks - mõjuv, ja suurejooneline.
Selles filmis on valu, kuid peaaegu pole kibestumust ega viha. Mis küll ei tähenda andestamist.