Puupakkudest karud, haldjad ja teised olendid
Kõrvulukustav vingumine ja magusalt lõhnav saepurupilv. Kõige selle keskel hakkab miski ilmet võtma. Vigursaagija Ott Olesk on lubanud näidata, kuidas saagida puupakust välja seen ja kuidas tool.
Esimesel hetkel jääb vilumatule silmale selgusetuks, kumb parasjagu valmimas on. Siis hakkab kuusepalgi ülaosa võtma äratuntavalt kübarjat kuju. Pontsaka jalaga kivipuraviku väljasaagimine võtab Otil aega kümmekond minutit.
Mehe esimesed puuskulptuurid valmisid enam kui kümme aastat tagasi ja olid seenemikust märksa detailirohkemad - nimelt kotkad. Ott alustas vigursaagimist Luua Metsanduskooli õpilasena - ajal, mil asus osalema ka mootorsaagijate kutsevõistlustel. Seal on ta tulnud kolm korda Eesti meistriks.
Vigursaagimisega tegeles Ott esimest korda juhuse tahtel. Nimelt oli ta end metsatööl veidi vigastanud ega saanud seetõttu enam puid langetada. Igavuse peletamiseks võttis noormees paku ja saagis sealsamas metsas sellest välja kotka.
"Välja nägid esimesed kotkad küll võib-olla rohkem turbokanade moodi," naerab Ott nüüd, "ent sel ajal oli vigursaagimine Eestis nii uus asi, et kõigile hirmsasti meeldisid." Küllap ehib mõni tollane tiivuline siiani kellegi koduaeda, oletab autor.
Karu on armas
Vahepealseil aastail on Oti sae alt väljunud erinevaid puuolendeid. Osa neist ehib parke või muid avalikke paiku - näiteks seisab Tartus Ropka pargis Oti tehtud Pargivana -, teised koduaedu.
Haldjate, metsavanade, öökullide ja paljud teiste olendite hulgas leidub kõige rohkem siiski karusid - seisvaid, astuvaid ja puu otsa ronivaid, väiksemaid ja suuremaid, rohmakamaid ja elutruumaid.
Karu on alati olnud Oti lemmikloom. "Nimigi mul selline," muigab mees. Väikese poisina palus ta emal tuua reisilt kaasa elusa karupoja. Pidi küll fotoga leppima, kuid karulembus pole meest jätnud.
Sageli vaatab Ott loodusfilme karudest, et õppida sealt tundma nendele loomadele iseloomulikke kehaasendeid ja anda seda siis oma töödes võimalikult loomutruult edasi. Seisvat karu polegi Oti hinnagul eriti keeruline saagida, küll aga astuvat või ronivat.
"Pole tõsi, et karud on vene teema," vaidleb Ott vastu kõigile, kes midagi sellist väidavad. "See, et Šiškin maalis kord karusid (Vene maalikunstniku Ivan Šiškini tuntud maalil "Hommik männimetsas" hullavad kolm karupoega - toim.), ei tähenda, et eestlastele ei tohiks karu armas olla. Meie metsades on karu samuti väga väärtuslik loom."
Paku sees peidus
Puudest on Oti lemmikud künnapuu ja tamm. "Künnapuu on kõige ilusama süüga puu Eestis," ütleb Ott ja näitab punakat tooni peene soonemustriga kaetud pakku. Künnapuu on jalaka sugulane.
Ka tamme hindavad puuskulptuuride valmistajad kõrgelt. Seal jäävad kuivamislõhed kõige vähem näha.
Samas saab igast jämedamat mõõtu puust midagi välja saagida. Kõige rohkem kasutab Ott levinud puid - kuuske ja mändi.
Ott hindab looduslähedust ja säästvat mõtteviisi, nõnda pärineb suur osa materjalist jääkidest. Ka notivirnad tema töökoja juures pole prügimägi, vaid materjal. Isegi pealtnäha hullusti äranüsitud klotsist võib saada veel mingi kuju.
Kujuna võib edasi elada ka puu, mis muidu surema peaks - kas on tema eluiga lihtsalt läbi saanud või on ta elusa puuna ette jäänud või ohtlikuks muutunud.
"Looduslik kuivus, oksakohad, isegi looduslik sinetus annab puidule ainult ilu juurde," kinnitab puidumeister.
Puu võib jääda ka jalgupidi maasse. Kõdunemise pidurdamiseks tuleb puurida juurte lähedale augud ja need immutusvahendit täis valada.
Kas on juhtunud, et mõnda puunotti vaadates on kohe selge, milline kuju sellest tulema peab? "Seda juhtub sageli," kinnitab Ott. "Vahel vaatad mõnda täiesti sirget puutüve, aga õrn lainetus näitab, et siia võiksid tulla juuksed. Väike kühm - kellegi laup. Oks - käsi," toob mees näiteid.
Kas mõnikord midagi untsu ka läheb? Ott tõdeb, et seda pole tal juhtunud. "Minu jaoks võib isegi olla untsu läinud, aga siis leidub ikka keegi, kellele just selline meeldib," naerab mees.
Ta toob näite, kuidas saagis kord ühel avalikul üritusel puunotist karu välja. Töö oli täiesti pooleli. Kuid siis tuli üks memmeke, kes leidis, et tema tahab endale just sellist karu ja edasine viimistlus ainult rikuks kõik ära. Loomal oli olemas küll pea ja veidi esikäppigi, kuid sellega asi piirdus.
