Mare Pork: Kes ei jaksa rõõmustada, võiks kogu hingest tahta olla rahulik
Aitab siis selline hüüumärgiga mõtteviis meid õnnetuid, kes me olevikuga rahul pole ning tuleviku peale mõeldagi ei
julge?
Uhke tunne võiks olla juba siis, kui suuta tegelikkusele silma vaadata. Sealt saavad alguse ka meie tulevased teod.
Selle väite aluseks on tõdemus, et...
...et eestlane on nii vintske sell. Ta on saanud ja saab hakkama igal ajal, seega ka praegusel. Ehk aitab meid veel tõsiasi, et oleme harjunud igaks juhuks mitte julgema õnnelik olla - tähistab ju uurijate kindlaks tehtud õnne-mõiste eestlasel õnnetuse ajutist puudumist. Vähemalt nii määratleti õnne mõistet aasta eest Tartus peetud konverentsil "Mis on õnn?".
Õnnelik olla tundub eestlasele isegi natuke rumal. Eluga võib küll veidi rahul olla, aga parem kui sedagi salaja. Sest on vaja olla valmis õnnetuse tulekuks.
Õnn õnneks, aga ülesmäge minek näib siiski pikaks ajaks lõppenud olevat.
Tõesti tundus, et elu viis meid üles, mõnda isegi liiga üles. Aga selles oli paraku väga suur osa ettekujutuslikku, illusoorset.
Kukkumine võib olla väga valus.
Kukkumine on sama illusoorne kui üleslend. Tõesti sõltub kõik sellest, kuidas sa selle peale mõtled. Aga n-ö avalikult kukkunule annab luterlik maailm uue võimaluse - kannad karistuse oma ja teiste rumaluse eest ära ja võid jälle end tunda vabana.
Usaldus elu vastu ei peaks kannatama.
Üks mu jõukam tuttav ütleb, et nii palju usaldust võiks meil elu vastu siiski olla kogutud, et uskuda - oma kausikese suppi saame me ikka lauale.
Sõjas, mitte selles vanas sõjas, vaid Iraagis käinud noor mees räägib, et olgu kuidas on, tähtis on see, et pomm su kõrvale ei kukuks.
Pika elu elanud ja Siberist läbi käinud proua koguni teatas elunäinud inimese kelmikusega rahareformi jutte kuuldes, et "Vaata kui põnev, minu elus oleks see juba seitsmes!".
Ning kui keldris on ka kartuleid ja moosi...
Jah. Kuigi inimeste ostukäitumisest on näha, et toiduvarusid nad veel soetama pole hakanud. Võib-olla ei teata lihtsalt, kuidas tatar säilib. Aga ka klassikalist soola ja tikkude soetamist pole tõesti veel märgata.
Aitab ka ehk nn maale tagasi mineku lootus.
Linnainimese üks mõtteid, kuidas vaesel ajal hakkama saada, ongi see, et ta läheb uuesti maale, paneb kartuli kasvama, võtab mõne kana. Loomulikult on maaelu hoopis teistsugune kui siis, mil paljud tänased linlased sealt ära tulid. Aga nad vähemalt mäletavad viisi, kuidas kartul maha pannakse.
Kas lähete ise ka maale kurki ja tilli maha panema, et halvimaks valmis olla?
Juba oleme pannud palju muudki, küüslaugu ja sibula esimeste hulgas. Karulauk kasvab ise. Elame eeslinnas, nii et maa on maale minemata omast käest võtta.
Kas poeskäijana olete juba languse suhtes kaitsepositsiooni võtnud?
Jah. Arved on lausa naljakalt väikseks jäänud. Raha väärtus on tunduvalt tõusnud. Ning lapselapse suust kostev küsimus "Kas see on liiga kallis?" tundub hinnatundlikuks õppimise tarvis päris hea.
Aga teistpidi võttes - on uskumatu, kui vähe on inimesele tegelikult vaja.
Võrreldes palgatöölisega, keda võib tõesti nälg kimbutama hakata, on ettevõtjal kaotada palju rohkem.
Pange end ettevõtja olukorda. Sa oled rabanud 15-20 aastat, pannud firma käivitamisse kogu jõu ja energia, võtnud vastutuse, saavutanud edu. Loomulikult tekib nüüd, kui see kõik käest libisema kipub, ahvatlus tõmmata ettevõttest endale võimalikult suur tükk, mõtlemata enam liiga pikalt sellele, mis saab partneritest või töötajatest.
Häbi on ju...
See on valehäbi. Ning selle valehäbi tõttu võidakse sõita hommikul "tööle" ja tulla koju alles õhtul, kuigi ise ollakse juba mitu aega töötu. Lihtsalt ei julgeta öelda, et minuga on nii läinud.
Alles oli mees suure raha teenija ja peremees, kes soovis, et teda rahule jäetaks...
Naisel peaks nüüd jätkuma tarkust seda mehele mitte tagasi teha. Teenida plusspunkte.
Veelgi enam: just nüüd on abikaasadel võimalik teha heaks ka varasema aja vead, näidata oma lähedasele, et oled ta tõeline sõber.
Viinavõtmine saab Eestis raskel ajal tõenäoliselt hoogu juurde.
Jah, oht mingisse sõltuvusse sattuda on tõesti suurem. Ning majanduslanguse aja pohmellid on ka hullemad.
Kuidas endale ise hirmu ja segadust mitte juurde kruttida?
Proovige nn põhja panemise harjutust. Täpsemalt öeldes: mõelge lõpuni ja ütelge endale selgelt välja kõige halvemad asjad, mis teiega juhtuda võivad. Ja mis te siis teete. Tehke seda igal tasandil, pidades järjest silmas ennast, perekonda, töökohta, Eestit, kogu maailma.
Loomulikult võite seda teed minnes jõuda hüpoteesini, et kaotate töö, lähete abikaasast lahku, Eesti kaotab iseseisvuse või et tuleb järjekordne maailmasõda. Aga uskuge mind, kui ikka kõige hirmsam on endale juba sõnastatud, siis on ülejäänud asjadega palju lihtsam hakkama saada. Siis te ei vehi enam kätega muresid endast eemale ega tekita niiviisi hirmu üha juurde.
Milliseid raskeid aegu on olnud teie enda elus ja kuidas olete neist üle saanud?
Elule tagasi vaadates võib mõni kauge aeg tunduda tõesti teistest raskem, aga selle aja sees olemine pole üle jõu käivalt raske tundunud. Inimene kaitseb end ju toimetades ja tegutsedes. Ka mina pole kunagi olnud kurvalt nurgas istudes teise nurka vaataja.
Samas oleks ju nii hea haliseda ning soiguda.
Minu aastakümnete pikkune nõustamiskogemus ütleb, et negatiivsete mõtete valda ei tohi jääda liiga kauaks. Isegi meie ainevahetus muutub sel juhul kehvemaks.
Seega on parem endale tunnistada, et olen augus ja püüda hakata välja ronima.
Jah, aga siingi tuleb mõelda, mis saab siis, kui me välja oleme pääsenud. Võimalusi on siin mitmeid. Üks neist, kes taas värsket ja värvilist õhku tunda sai, lubas endale kindlalt, et ta ei kuku enam kunagi ühtegi auku. Teine aga hakkab ringi sebima nagu varemgi ning kukub ühel hetkel uuesti samasse auku.
Mõtete sõnastamine iseenesest ei tähenda ju veel muutusi elus.
Selleks et midagi muuta, peab olema vajadus üsna suur. Muuta tuleb ju mõtteviisi, tekitada endas sisemine valmisolek hakata tegelema ükskõik millega.
Palja mõttejõuga niisugust otsust teha pole võimalik.
Miks mitte. Mõttel on väga suur jõud. Paljud meist pole oma mõtte jõudu lihtsalt tunda saanud. Võib-olla praegune muutuste aeg ongi parim hetk oma mõtet, iseennast ja elu usaldada. Sest kõige suuremad inimtarkused on ju inimeste elust enesest maha kirjutatud.
Paljuski on ka praeguse aja tõlgendamine ju meie endi mõtteis kinni. Kriis on küll ülemaailmne, aga rohkem siiski lääne kui ida kriis. Sest idamaades on inimeste rõhuasetused hoopis mujal.
Nii et see, kui raha juurde tekitada, lahendust ei too.
Üks Eesti pangandusmaastiku edukamaid ja koloriitsemaid tegelasi räägib rahakriisi kohta mõistujuttu peost, mis on läinud üle orgiaks. Osa seltskonda juba magab laua all, osa oksendab, osa üritab veel laual tantsida. Siis saabub lahendus - tuuakse viina juurde!
Seega oleks parem, kui raha oma ülemvõimust maailmas ilma jääks.
Raha kaotab tõesti oma tähtsust, sest tema hiljutine kõikvõimsus mõjub praeguse kriisi kõuemürinas pigem armetusena. Osavatelt rahapööritajatelt tõmmatakse seljast geeniuse rüü.
Ainus, mis meid selles virvarris päästa võib, on kultuur. "Laululahing" on kultuurisündmus, Viljandi pärimusmuusika festival on kultuurisündmus. Või siis "Talendijaht".
"Minu Eesti" on tegelikult kultuuriüritus - mõtlemiskultuuri, kaasalöömiskultuuri, ise tegemise kultuuri üritus. Ja paljud 1. mai mõttetalgud lõpevad laulude ja simmaniga.
"Teeme ära! Minu Eesti" mõttetalgud on 1. mail tõesti tulemas. Võib-olla mõtleme seal ühiselt mingi lahenduse.
Miks mitte teha harjutus, et kõik istume vaikselt ja mõtleme esmalt, kui halvasti meil kõik on. Tunnetame seda vastikut tunnet, mis nii mõeldes kohe kehasse imbub. Siis aga leida, et alati on võimalik midagi teha, teha oma parim, ja selle üle rõõmustada.
Ning kes ei jaksagi rõõmustada, olgu vähemalt rahul. Kui me valitsusele võib-olla oskame ka midagi soovitada, siis oma kohalikke teemasid, kuhu oleks vaja nõu ja jõuga appi minna, me teame - nii saame kirikuaia aastaid värvimata värava ikka ära värvida!
Aga kui inimene saab aru, mida ta muutma peaks, aga lihtsalt ei suuda seda?
Otsuse tegemine eeldab oskust eelnevalt täielikult lõdvestuda, oskust viimaseni keskenduda ja siis oma selget mõtet tegudeni mõtelda. Praegune aeg sunnib nende oskustega rohkem tegelema. Meil on liiga suur osa oma vaimsetest varudest kasutamata.
Milline on võimalus, et maailm ise põhjalikult muutub?
Lihtsamal tasandil öeldes - jaburus peab minema lihtsalt piisavalt suureks. Meie siin Eestis jõudsime juba selle piiri lähedale. Meedia kirjutas sellest, millist juustu mõne lauljatari koer sööb.
Maailma globaalsetest probleemidest mõteldes räägib juhtimiskonsultant Mart Raik võimalikust paradigma nihkest. Ta räägib sellest nii: inimkonna senine üsna pikk ajalugu on olnud sõdade ajalugu.
Aina ja aina on üritatud materiaalseid väärtusi ümber jagada. Aeg-ajalt on aga suuremate katastroofiliste aegade vahelduseks olnud ka valgustusaegu, mil vaimuinimesed on võimule väga lähedal olnud.
Praegu on maailmas aga väga palju rikkaid inimesi, kes on haritud ja ka vaimsete huvidega n-ö valgustatud ja nende soov pole materiaalseid väärtusi ümber jagada.
Teiseks tunnetavad paljud inimesed ökoloogilise katastroofi reaalsust. Surmahirm võib hakata takistama meil mööda praegust teed edasi minemast.
Kolmas võimalus on, et üleilmastumisega kaasnevad uued tõmbejõud ületavad oma tugevuselt seniseid, näiteks religioosseid jõude.