Vene keelt rääkiv mees ütleb, et on Peipsi äärest Nina külast. Ja et jälle Tartus käies ei suuda enam oma muret vaka all hoida.

“Meil pole külas tänavavalgustust, inimesed ukerdavad auklikul teel autode vahel pimedas taskulampidega, aga Tartus põlevad lambid isegi tee sees,” alustab ta vaiksel häälel.

Maamehe mure pääses vaka alt

Mees on just kõndinud Rüütli tänaval, kus lambid annavad valgust nii tänava kohal rippudes, majade küljes kui ka sillutise sees kõnniteel.

“Tartus elatakse hästi, köetakse lampidega isegi kõnniteed, aga külas pole raha, et natukenegi tänavat valgustada,” räägib mees edasi.

Tõsi, küla keskel mingid postid olevat ja mõni lampki põlevat, kuid mitte külatänava ääres, kus seda kõige rohkem vaja. Aga just sissesõiduteel külla ja Kolkja poole viival uulitsal, kus maja majas kinni, valitsevat pimedus.

Mehe sõnul on ta koduküla muret vallamajaski kurtmas käinud, kuid tulutult. Öeldavat lühidalt, et raha ei ole. Aga linnas on raha lampe isegi maa sisse panna. See ajavat harja punaseks. Õigemini tegevat kurvaks.

“Kogu aeg räägitakse, et tulge Peipsi äärde puhkama, aga...” jätab mees ühtäkki lause pooleli ja sätib minekule.

Nime mees ei ütle. Ei tahtvat sekeldusi. Nina külas on vaid kümme tosinat elanikku.

Akna taga on vahepeal pimedaks läinud. Kui mees Rüütli tänaval Raekoja platsi poole suundub, valgustavad teda lisaks mitme meetri kõrgusel rippuvatele lampidele ja majade küljes säravatele laternatele ka maasisesed valgustid. Neid tänavakattesse paigutatud valgusteid on 84.

Tolle Nina mehe jutt jääb hinge kriipima. Sellest lahti saamiseks on ainult üks lahendus. Sõita Noss Derevnjasse, nagu seda vene kaluriküla 1582. aastal esmakordselt mainitud.

Nina külas jalutab teel vastu must kass.

“Olen eluaeg elektriga tegelnud, energeetik olnud, aga näe, kodutänav on ikkagi pime,” naerab kassi peremees, põline Nina küla elanik Nikolai Luptov.

Aga siis muutub tõsiseks. Näitab pikka külatänavat, mis kahel pool tihedalt maju täis. Nagu vene külatänavad ikka. Räägib, et küla sissesõiduteel liigub iga aasta aina rohkem autosid.

Ja kuigi on kiirusepiirangud, ei taha paljud sellest kinni pidada. Lapsed ja vanurid lausa kartvat pimedas kõndida. Tema samuti, kuigi sätib taskulambi ka selja peale, et paremini nähtav oleks.

Veidi maad edasi teretame kaht tee ääres külaasju arutavat vanemat naist. Neil on tänavavalgustuse kohtagi oma arvamus. Need valgustid, mis külas üleval, olla vales kohas. Valgustus on pandud kiriku ning surnuaia juurde järve äärde, aga tänavate äärde, kus rahvas elab, mitte.

Valgustage elavaid, mitte surnuid!

”Milleks surnuid valgustada, nad puhaku rahus, vaja oleks elavate eest hoolitseda, neil on ikka rohkem valgust vaja,” leiab Tamara Bubnova ja lisab, et ega järvegi ole vaja valgustada.

Valentina Melnitšenko noogutab. Mõlemad on tulnud linnast Ninale tagasi pensionipõlve veetma.

Alatskivi vallavanema Andu Tõrva esmane reaktsioon toimetuses käinud mehe mure kohta on selline, et küllap on tegu kunagi linnas elanud mehega.

“Kui ta tahab linnahüvesid, peab linna tagasi minema, maal me ei suuda kõiki linnahüvesid küll kunagi tagada,” ütleb ta.

Kuna Nina külakogukonnas on usk tänaseni tähtsal kohal, rajati poolteise aasta eest esimene lõik tänavavalgustust just küla keskmesse, kiriku ja surnuaia juurde, sõnab vallavanem ning lisab, et enne valgustuse paigaldamist lõhuti kaks korda surnuaia väravat. Tänavavalgustuse sai ka raamatukogu-külakeskus.

Andu Tõrva sõnul on praegu valgustamata 86,4% Nina küla tänavate üldpikkusest, kogu küla valgustus maksaks 2,2 miljonit krooni. Kuigi valgustust vajaksid kõik Nina küla tänavad, 5500 meetrit, ei ole selleks kusagilt raha võtta.


Andu Tõrva, Alatskivi vallavanem

Kunagi ei saa Nina küla inimeste elukvaliteet võrdseks Tartu linna Rüütli tänava elanike omaga.

Samas on maaelul omad eelised. Nina küla on tulevikus atraktiivne turismipiirkond, mida soosib looduskaunis Peipsi rand.

Kaldun arvama, et ebavõrdsus maa ja linna elukvaliteedis suureneb. Riik saaks siin olukorda parandada tasakaalustatud regionaalpoliitikaga.

Urmas Kruuse, Tartu linnapea

Oleme harjunud, et linnades on valgustust ja tuledesära rohkem kui maal.

Me ei mõtle tihti selles võtmes, et miks seda nii palju peab olema ja kas see tõepoolest peaks ka veel maa alt paistma.

Ilmselt saaks Tartu hakkama vähema valgustusega, kuid pimedat linna ei armasta ka keegi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid