Guelph’i ülikooli keskkonnateaduste professor Rebecca Hallett ja tema kolleeg Christine Bahlai võrdlesid tavaliste ja vähendatud riskiga sünteetiliste ning orgaaniliste taimekaitsevahendite efektiivsust ning mõju keskkonnale. 

“Nõudlus mahetoodete järele kasvab osalt seetõttu, et need arvatakse olevat keskkonnasõbralikud,” rääkis Hallett. “Kuid see on liigselt lihtsustatud lähenemine. /…/ Mõnedel juhtudel tuleb mahepestitsiide kasutada suurtes kogustes ja seetõttu on neil ka keskkonnale suurem mõju kui sünteetilistel vahenditel.”

Katses hinnati kuue erineva taimekaitsevahendi mõju keskkonnale ning nende tulemuslikkust sojaoa lehetäi, mis on peamine sojaoa kahjur Põhja-Ameerikas, tapmisel. 

Uuriti nelja sünteetilist (kahte tavalist ja kahte vähendatud riskiga) ning kahte orgaanilist vahendit, milles üks baseerub mineraalõlil, lämmatades lehetäid, ning teine sisaldab seent, mis nakatab ja tapab lehetäid. 

Hinnati mitmeid faktoreid – vahendi imbumist mulda ja eritumist mullast, toksilisust nahale, tarbijariski, toksilisust lindudele ja kaladele, kemikaali taimedes ja mullas püsimise aega. Viidi läbi ka põllukatsed, mille käigus uuriti, kui hästi kemikaalid lehetäisid tapavad ning millisel määral nad jätavad kahjustamata näiteks lepatriinud, kes on lehetäide looduslikud vaenlased. 

Selgus, et mahepestitsiidid olid sünteetilistega võrreldes vähem tulemuslikud ning nad tapsid lisaks lehetäidele ka lepatriinusid ja teisi putukaid, kes looduslikult lehetäide hulka reguleerivad. 

Teadlaste soovitusel tuleks põllumeestel valikut tehes lähtuda mitte ainult sellest, kas tegemist on maheda või sünteetilise tootega, vaid võtta arvesse ka taimekaitsevahendi mõju keskkonnale tervikuna.