Kõik sujus suurepäraselt, kuni Virtsu sadamani. Teadupoolest ei ole Pärnu ja Virtsu vahel just eriti palju poode (täpsemalt jäi meie teele vaid kaks tillukest poekest) ning seetõttu oli meil sadamasse jõudes üsna suur nälg. Minul oli raha kõik otsas, vaid praamipileti jaoks olin kõrvale pannud. Tahtsin siis raha välja võtta, kuid võta näpust? SWED-i automaat kutsus küll lõbusalt mind enda suunas, et raha anda, kuid mis mul sellest kasu, kui minu kaardike ainult SEB-i automaadile loodud on. Seal oli mingi kahtlane automaat küll, kuid see oli kaetud musta kilega, seega ei olnud ta töökorras.

Ei jäänud muud üle, kui läksime praamile, lootuses, et Kuivastus saan raha välja võtta. Kuid selles sadamas ei olnud isegi SWED-i automaati, rääkimata siis veel minu soovitust. Asi ei olnud selles, et me ei leidnud seda. Küsisin müüjalt ning ta kinnitas nende puudumist. Selle peale sain ma lausa veidi pahuraks ja veidi justkui linnapreili kombel küsisin imestunul ja veidi mõnitaval toonil: "Kas sellel saarel üldse SEBi-i automaati on?" Vastuseks tuli midagi väga head: Muhumaa keskuses, Liival, on see olemas.

Andsime siis oma kondiraputajatele jälle valu ja olimegi varsti Liival. Seal tabas mind järjekordne pettumus: SEB-i automaat asus postkontoris, mis oli loomulikult juba suletud. Poes muid küsimusi esitades, küsisin nii muuseas ka seda, et kas see SEB-i automaat ongi seal sides sees või kusagil selle taga. Siis on meil ju hea teada, kas hommikul kell 9, mil postkontor avatakse, kohe sisse rutata või saame kohe raha kusagilt võpsiku juurest kätte. Müüja vastas aga hoopis, et seal ei olegi enam SEB-i automaati. See olevat viidud Orissaarde. Õnneks oli Orissaare ka meie reisi sihtkoht ja kui ma järgmisel päeval täiesti nälginuna Orissaare poe juures raha välja sain võtta, olin ma õnnelik nagu 7-aastane, kes sai uued roosade lilledega kummikud.

Mõtlete kindlasti, et miks ma kaardiga ei maksnud? Kui arved poes tasuda kaardiga, siis tekib ju tunne, et raha on piiramatult, kuid kui ainult Koidula käes on, siis ikka saad aru, et see pole lõputu sinine leht. Tegelikult tasusin Liiva poes väikese arve siiski kaardiga, sest nälg teeb inimesed pahuraks ja seda pole sellisel reisil vaja.  Aga siiski tahaksin pöörata tähelepanu sellele, et kas tõesti Muhumaa ja selle külastajale eelnevad sadamad peavad tõesti kümne kadakaga kinni motost: "The Island where time rests?" Ei tohiks nii ju tegelikult siiski teha, sest mõelge ometi inimestele, kes nende kohtade läheduses elavad. Virtsu inimene ei tohiks kaasaja ühiskonnas iga kord, kui raha välja tahab võtta, et naabrinaisele munade eest maksta, kulutama 35 krooni praamipiletile, et Orissaarest raha välja võtta.