Anu Kaal:Mul ei ole üldse kahju, et ma ise enam laval ei laula

“Palju parem on kuulata teisi… ja kritiseerida,” kinnitab 15 aastat tagasi Estoniast lahkunud ooperiprimadonna Anu Kaal.

Lugupeetud akadeemia lauluõpetaja Anu Kaal, kui mul õnnestuks end teie juurde õpilaseks sokutada, kuidas näeks välja esimene koolitund?

Kõigepealt räägiksime, siis kuulaksin, mida teil küsida on.

Kui õpilane nii loll on, et ei oskagi midagi küsida?

Siis räägiksime edasi, kuni end vabaks lasete.

Lõdvaks?

Ei, vabaks. See on midagi muud.

Kas seltskonnas laulate kaasa: “Vaat mina olen Juhan ja sina oled Jaan...”?

Ei kõlba ju eputada, et ei, laulan ainult laval. Kui tarvis, laulan kaasa.

Palju on räägitud teie kõrgetel mägedel käimise harrastusest. Kas mõne sellise tipus ka laulnud olete?

Eks olen mõne korra kilganud jah. Teab mis alpinistiks ma end ei peagi. Mu seljakottigi aitasid tugevad mehed kanda, alpinistide hulgas ei ole džentelmenid kadunud. Loe edasi, mida soovitab Anu Kaal teha siis, kui hääl ära läheb ning kuidas meenutab omaaegset rivaliteeti teatris. Samuti saab vastuse küsimus - miks inimestele tänapäeval enam ooperid meelde ei jää?