Valge terror võistles Vabadussõjas punasega
Repressioonid ja poliitilised veretööd, mis pandi toime Vabadussõja osapoolte tagalates, on tänaseni jäänud poliitiliselt tundlikuks teemaks.
Nõukogude ajaloolased keskendusid loomulikult Eesti Vabariigi võimukandjate sooritatud repressioonidele ehk valgele terrorile, samas kui ajaloolased sõjaeelses Eestis võtsid luubi alla pigem enamlaste kuritegude lahkamise.
“Nagu valge terror Eesti Vabariigi ajaloolastele, oli kommunistlike autorite jaoks enamlaste terroripoliitika tabu,” kirjutab Tallinna ülikooli ajaloo instituudis magistrikraadi kaitsnud Taavi Minnik oma uurimuse “Terror ja repressioonid Eesti Vabadussõjas” sissejuhatuses.
Oskusteave Venemaalt
Ajaloolaste väidetavast enesetsensuurist ja publiku huvipuudusest tingituna on valge terror jäänud lahti kirjutamata tänapäeva Eestiski, leiab Minnik.
Oma töös proovib ta anda tervikliku pildi nii punasest kui valgest terrorist Vabadussõjas. Magnus Ilmjärve juhendamisel kaitstud uurimus pälvis oktoobri alguses Eesti Ajalooarhiivi preemia.
Enamlaste riiklik moodustis Eesti pinnal ehk Eesti Töörahva Kommuun kopeeris oma repressiivaparaadi loomisel Nõukogude Venemaad, asutades piirkondlikud kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid ehk tšekaad.
Oskusteave oli kommunistidel omast käest võtta — Viktor Kingissepp oli endine Petrogradi tšekaa uurija, kes muu hulgas oli uurinud ka Leninile sooritatud atentaati.
Lisaks komandeeriti Petro-gradist Narva teisigi kogenud tšekiste, kuid Eesti tšekaade komissaride ja uurijate kaader koosnes Minniku andmetel siiski eranditult eestlastest.
Punase terrori täideviimisest võttis kogu enamlaste valduses oleval Eesti territooriumil eriti aktiivselt osa 2. Viljandi kommunistlik kütipolk, mis komplekteeriti suuresti vabatahtlikkuse alusel kommunistliku meelsusega võitlejatest ning kujutas endast omalaadset enamlikku eliitväeosa.
Punase terrori ohvriks langesid esimeses järjekorras kaitseliitlased, vaimulikud ja mõisnikud, kuid kuuli võis saada ka lihtsalt kahtlase mulje jätmise eest või isiklikel põhjustel esitatud pealekaebuse tõttu.
Rakveres mõisteti enamlaste kolmenädalase võimuperioodi jooksul surma 101 inimest, kellest suurem osa hukati linnalähedases Palermo metsas. Tartus löödi inimesi maha Emajõe jääl ning endise Saksa Krediitkassa keldris Kompanii tänaval.
“Antud aktsioon paistis silma oma organiseerituse poolest,” kirjeldab Minnik. “Nimelt sulgesid päev varem punaväelased möödakäijatele mõlemast otsast Kompanii tänava ning seejärel surmasid 14. jaanuaril Krediitkassa keldris 19 inimest.”
Hiljem mõrvapaika uurinud kohtuarsti hinnangul tõugati ohvrid, sh Eesti õigeusu piiskop Platon, ükshaaval keldrisse ning tapeti lasuga küljelt pähe; hilisemad ohvrid paisati laipade otsa pikali ning tapeti seal.
Punase terrori läbi sai Minningu hinnangul Eesti alal surma umbes 600 inimest.
Välikohtud läksid ülekäte
Oma püsimajäämise ja iseseisvuse eest sõdiv Eesti Vabariik vajas samuti repressiivaparaati, et luua korda niihästi tagalas kui ka esialgu üsnagi tõrksates väeosades. Selleks repressiiv-aparaadiks said välikohtud, mis asutati jalaväepolkude juurde.
Sõja algperioodil mõistsid välikohtutes õigust enamasti juriidilise hariduseta ohvitserid ning nende otsused kinnitas polguülem, edasi kaevata ei olnud kellelegi.
Välikohtute kõrghetk saabus pärast Eesti vägede edukat vastupealetungi 1919. aasta jaanuaris ning vaenlase maalt välja ajamist. “Järgnesid arveteklaarimised Ajutise Valitsuse avalike poliitiliste vastastega ning vaenlase abistajatega, mille käigus hukati paarsada kommunisti ning nende poolehoidjat, arreteeriti linnatöölisi, mõisamoonakaid ja kehvikuid ning teisi, keda kahtlustati sümpaatias enamlaste vastu,” kirjutab Minnik. ““Punaste” väljaselgitamiseks olid kasutusel üldjoontes samad meetodid, millele olid toetunud enamlaste Kontrrevolutsiooni Vastu Võitlemise Komisjonid. Teisisõnu pealekaebused ning nende põhjal toimetatud läbiotsimised.”
Minniku kohaselt tapeti näiteks Virumaal ja Narva linnas enamlasi üldse ilma igasuguse kohtupidamiseta. Kui välikohtuistungeid korraldatigi, siis sageli neid ei protokollitud. Enamlaste julmuste eest tasuti uute julmustega, tekkis vägivallaring.
Karmid meetmed
Ülekäte kippuv valge terror tekitas avalikkuses nii tõsise pahameelepuhangu, et sotsiaaldemokraadid lahkusid enne Asutava Kogu valimisi Konstantin Pätsi valitsusest. 1919. aasta kevadel korraldatigi välikohtute töö ümber: nende üle hakkas nüüd järelevalvet pidama sõjaväeprokurör, otsused kinnitas rindejuhataja või sõjaminister ning kohtupidamine ise nihkus polkudest Tallinnas asuvasse sõjaväeringkonnakohtusse, kus õigust mõistsid õppinud juristid.
Lisaks poliitilistele vastastele hukkasid välikohtud ka kriminaalkurjategijaid ning vähemalt 70 desertööri ja käsu täitmata jätjat.
Viimane on suur arv: näiteks kogu I maailmasõja vältel hukati väejooksu või vastuhaku eest vaid 306 Briti ning Rahvaste Ühenduse sõdurit.
Valge terrori alla liigitab Minnik ka tõrkuva 2. diviisi tagavarapataljoni 21 sõduri mahalaskmise Tartus, Naissaarele paigutatud 30 Vene mereväelase hukkamise, Saaremaa mässu mahasurumise ning 25 ametiühingutegelase mõrvamise Irboskas.
Kokkuvõttes selgub magistritööst, et valge terrori otseste ohvrite arv võis olla punase terrori omaga võrdne või seda ületadagi. “Eesti Vabariigi poolt Vabadussõja ajal rakendatud repressioonide ohvrite arv ulatus vähemalt kuni 800,” sedastab Minnik.
