Jüri Arrak mäletab ka sakslaste sissemarssi Tallinnasse. Ta oli siis vaevalt viieaastane. “Tulistamine oli lõppenud, üksikud paugud kostsid vaid siit-sealt. Meie korterinaaber vaatas aknast välja ning sai killuga otse pähe. Tõeliselt loll surm!” Kui vaikust hakkas rikkuma mootorrattapõrin ja linna ilmusid sakslased, tervitasid naised sõdureid tänavate ääres lilledega, mäletab Arrak. “Sakslased olid vabastajad, venelased olid oma maine aastaga põhjalikult hävitanud.” Kuna poisse on sõjariistad alati kangesti huvitanud, meenub ka Jüri Arrakule sellest ajast üks mootorratas, mille külgkorvis oli kuulipilduja. “See ratas peatus meie ukse ees, sõdur astus maha, pani kiivri istmele ja küsis minu emalt juua. Ema läks siis vett tooma ja mina jäin sõduriga kahekesi. Ulatusin talle parajasti vööni, kus rippusid granaadid. Tema ei osanud mulle midagi öelda ega mina temale. Siis silitas ta mu pead ja andis šokolaadi.”
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega