Diabeet nõuab distsipliini
Diabeet tundub olevat haigus, millest asjasse pühendumatud õieti midagi ei tea. Sellest johtuvalt levivad ka kummalised müüdid. “Ma pole eluaeg magusat armastanud, aga nüüd olen hakanud kommi tahtma – äkki mul on suhkruhaigus?” Isegi niisuguse küsimusega on perearsti poole pöördutud. Sestap palusin Lääne-Tallinna Keskhaigla endokrinoloogil Pille Pärnakivil mõned lihtsad diabeeti puudutavad tõed meile selgeks teha.
On mitut tüüpi diabeeti
“Diabeet on maailmas kõige sagedamini esinev ainevahetushaigus, mille väljundiks on veresuhkru tõus,” defineerib dr Pille Pärnakivi haiguse olemuse.
“Laias laastus eristatakse I ja II tüübi diabeeti. Esimesse haigestuvad tavaliselt lapsed ja noored. Sel juhul on haiguse põhjus selles, et kõhunääre ei suuda toota insuliini nii palju kui tarvis. Insuliini puuduse tagajärjel veresuhkru sisaldus suureneb. Mugavamalt öeldes: veresuhkur on kõrge.”
I tüübi diabeeti haigestub väike osa diabeetikutest – umbes 10%.
Et II tüübi diabeeti haigestumine suureneb ebatervete eluviiside tõttu, nimetavad arstid seda isekeskis selle sajandi katkuks. “Sellesse haigestusid varem pigem keskealised ja vanemad inimesed, kuid viimastel aastatel teise tüübi diabeet üha nooreneb. Haiguse avaldumist soosib linlik eluviis: eeskätt vähene füüsiline koormus ja rafineeritud toidu söömine ning sellest tulenev suur kehakaal.”
Doktor möönab, et selle diabeedi tüübi puhul mängib olulist rolli pärilikkus. Kuid inimene saab haiguse ärahoidmiseks ise palju ära teha. Kui suguvõsas on diabeeti esinenud, tuleks väga varakult ja regulaarselt oma tervist diabeediriski suhtes kontrollida. Samas peaks elustiili aktiivsena hoidma ja vajadusel seda korrigeerima. Kindlasti ei tohi, käed rüpes, oodata, millal haigus endast märku annab. Mida füüsiliselt aktiivsem on inimene, seda parem.
Oma veresuhkrut võiksid lasta mõõta ka ülekaalulised, kõrge kolesterooli ja vererõhuga, maksa- ja sapipõiehaigusega inimesed ning naised, kes on sünnitanud suure sünnikaaluga (üle 4 kg) lapsi.
“I tüübi diabeedi puhul tuleb paraku saatusega leppida,” räägib dr Pärnakivi. “Väga sageli ilmutab haigus ennast esimest korda pärast mingi viirushaiguse põdemist. Äkitselt ei suuda kõhunääre enam piisaval hulgal insuliini toota.”
Raviskeemist tuleb kinni pidada
Paraku on diabeet ravimatu haigus. Sellega tuleb lihtsalt elada, hoides veresuhkrut nii elustiili kui ka ravimitega normi piires.
I tüübi diabeedi puhul seisneb ravi insuliini regulaarses süstimises. “Kasutatakse ka insuliinipumpasid, aga põhimõte – igapäevane insuliini manustamine – jääb ikka samaks.”
II tüübi diabeedi puhul õpetavad nii raviarst kui eriti diabeediõed, kuidas veresuhkrut kontrolli all hoida. “Nagu öeldud, on tähtis dieet ja füüsiline koormus,” räägib dr Pärnakivi. “Ravi alustatakse sageli tablettidega. Mõnele patsiendile kirjutatakse ühed, teisele kaks või enam sorti tablette. Kui on näha, et organismi vastus tablettidele on ebapiisav, minnakse üle insuliinravile.”
Doktor möönab, et insuliinravi määramine II tüübi diabeedi puhul ei tähenda seda, et haigus oleks ägenenud või et arst tahab patsienti karistada. See on lihtsalt sellele inimesele sobiv ja vajalik ravivõimalus. On inimesi, kes võtavad 20 aastat järjest tablette ja tervis on täiesti stabiilne – veresuhkur hoitakse kontrolli all. Kuid on inimesi, kes vajavad insuliini vaata et haiguse diagnoosimise hetkest. Iga patsiendi ravi on nagu rätsepatöö, igale tema organismi vajaduse järgi.
Kogu keha haigus
Ka tüsistused ei kimbuta kõiki suhkruhaigeid. “Diabeet on kogu organismi haigus. Diabeetikuid kimbutavad sagedamini silmapõhjakahjustused, nägemine võib halveneda. Ka esineb neil sagedamini insulti ja infarkti. Sageli võib tekkida neerupuudulikkus, jalgades võib tekkida gangreen. Samuti ei tohi unustada, et diabeet võib tekitada meestel potentsihäireid. Harilikult selle seose peale ei tulda.”
Tohtri sõnul näitavad uuringud, et mida paremas korras on veresuhkur, vererõhk ja kolesterooli tase, seda väiksem tõenäosus on tüsistuste tekkeks. “Diabeedi ravi pole ainuüksi veresuhkru ohjeldamine, vajalik on kontrolli all hoida ka vereõhk ja vererasvad.”
See, et stress haigustele oma tõuke annab, peaks olema juba üldtuntud tõde. Kuna seda aga nii sageli korratakse, kipub see väide ehk juba devalveeruma. Ometi rõhutab dr Pärnakivi, et stressi foonil veresuhkur päris kindlasti tõuseb. “Paar aastakümmet tagasi, kui polnud enesekontrollivahendeid – glükomeetreid –, millega veresuhkru taset mõõta, olid näiteks koolilapsed eksamitest vabastatud. Diabeetikutest õpilased, kes ei tahtnud ülikooli minna, seisid kevadiste lõpueksamite eel arstiukse taga sabas ja võtsid eksamitest vabastamise tõendeid.”
Peale stressi võib veresuhkrut mõjutada ka mõni teine haigus. “Näiteks kui diabeetik põeb kopsupõletikku, “unustab” organism diabeedi ära ja hakkab tegelema vaid kopsupõletikuga. Kui nüüd veresuhkru tase tõuseb, tuleb neil, kes võtavad tablette, pöörduda abi saamiseks perearsti või endokrinoloogi poole. Aga kui diabeetik kasutab raviks insuliinisüste, emma-kumma diabeedi tüübi puhul, siis peaks ta ise veresuhkru muutuse korral oskama insuliini doose korrigeerida.”
Doktor kordab veel ja veel, et koolituse osa on diabeetikute puhul väga suur – ta peab oskama veresuhkru muutuse puhul adekvaatselt käituda.
Kõik peaksid diabeedist rohkem teadma
Diabeeti käsitlevates telesaadetes on näha, et suhkruhaigust põdevad lapsed kannavad vahvaid käevõrusid. Nende järgi oskab kasvataja vahet teha, millised on ühe või teise lapse erivajadused. Ka täiskasvanutel oleks mõistlik midagi taolist kanda.
“Kui veresuhkur langeb, võib inimene kaotada teadvuse või käituda ebaadekvaatselt. Kõrvalseisjale võib jääda mulje, et ta on purjus. Maailmas on levinud, et kroonilist haigust põdev inimene kannab käevõru, millel on punase ristiga märgistatud kapsel, kus on info haiguse kohta. Teavet kantakse ka medaljoniga kaelas.”
Doktor usub, selliseid meetmeid oskavad rohkem kasutada noored inimesed, kes palju ringi rändavad. Niisugused ettevaatusabinõud on vajalikud eeskätt I tüübi diabeedi puhul.
Kuhu edasi
Vanuselised piirid, kus lõpeb I ja kust algab II tüübi diabeeti haigestumise risk, hakkavad tohtri sõnul mõnel juhul ähmastuma. Aga õnneks pole nii, et kuskil maailmanurgas osatakse haigusega paremini toime tulla kui teises. Kõikjal üle maailma kooskõlastatakse kriteeriumid, millised peavad olema head veresuhkru, kolesterooli ja vererõhu näidud.
“Diabeedi ravi eesmärke üritatakse standardiseerida. Selle nimel teevad tihedat koostööd suured organisatsioonid – Ameerika Diabeedi Assotsiatsioon ja Euroopa Diabeedi Uurimise Ühendus. Maailmas on kolm põhilist insuliinitootjat ja kogu maailm kasutab enim just nende insuliine. Muidugi võib mõnel arengumaal olla insuliini kättesaadavuse või selle riigipoolse kompenseerimisega probleeme. Ometi üritatakse pürgida ühele tasemele.”
Lõpetuseks rõhutab dr Pärnakivi, et kuigi diabeeti põeb Eestis praegu teadaolevalt umbes 70 000 inimest ehk 6% elanikkonnast, on meil head teadmised ja ravimid selle haiguse kontrolli all hoidmiseks. Seega on olemas kõik võimalused pikaks ja täisväärtuslikuks eluks.
