Etskae! Väärtuskasvatusest, rahvatantsust ja sihtidest
Või peaks tänasel päeval eriti aktuaalsel teemal küsima: kuidas siduda niivõrd erinevate huvidega noori? Tõuseks korraks ametnike Mekasse ja improviseeriks: korraldada tuleks ajurünnakud, ümarlauad, läbi viia paneelvestlusi ja korraldada noortega kohtumisi. Lõppraport? Vaja on noortejuhti, kõikide võimalustega noortemaja, tuleb tekitada võimalused, bla-bla-bla ja... asjad laabuvad.
Paraku tuleb aga tõdeda, et tihti ei hakka teoreetilised skeemid tööle.
Selleks ei ole vaja nikastada oma päid. Lihtsad tõed peituvad meie ümber, meie, täiskasvanute, kes võiks innustada ümbritsevaid mõne idee ja pealehakkamisega. Meis endis peab olema eelkõige tahtmist ning seejärel julgust, et kutsuda noori kaasa. Mõttetu ühiskondlik poleemika noorte väärtuskasvatuse teemal ei vii kuhugi. Mõttetud mõttetalgud, mis jäävadki vaid paberitel laiutavateks kontseptsioonideks ja arengukavadeks, tapavad noorte entusiasmi, maakohtades eelkõige aga tahtmise tulla kord tagasi oma kodukohta.
Eesmärgitu lengerdamine ei tekita huvi millegi vastu, olgu selleks siis tantsimine lihtsalt tantsimise või õppimine lihtsalt õppimise pärast. Kui ma ajendina poleks välja käinud 2011. aasta koolinoorte tantsupidu, vaevalt oleks minu ideega haakunud need toredad noored, keda ma nelja päeva jooksul tantsulaagris tegelikult tundma õppisin: koolivabalt, õpetajavabalt, tegutsedes ühise eesmärgi nimel koos. Tantsulaager? Jah, tekitatud on Vastseliina gümnaasiumiastme segarahvatantsurühm, kuhu olen kokku kutsunud noori, kes tänasel päeval ei krimpsuta põlastusväärselt nina, kui juttu tuleb rahvuskultuurist ja rahvatantsust. Noored, kellel kõigil on erinev harrastus, kuid keda seob rahvatants. Jutud, et lapsed ei pea lugu rahvatantsust, ei pea paika. Tuleb lihtsalt mõelda, missugusel kujul noortele midagi pakkuda, ja mis oleks motivatsiooniks. Kindlasti peab kooskäimistega kaasnema seltsielu, olgu selleks siis koos peetavad sünnipäevad, festivalid, meie puhul 2011. aasta tantsupidu ja Koolitants. Vahepealseks puhvriks oli aga tantsulaager.
Saatuse irooniana meenub aastatetagune ajakirjas Tervis ilmunud artikkel ühe ääreala aeroobikatreenerist Annela Tohvist, kes pärast aastatepikkuseid rahvatantsutrenne viskas pastlad nurka, vahetades need aeroobikatossude vastu välja. Meenub enda kergelt põlglikult nihilistlik hoiak, et ei maksa klammerduda millegi nii vana ja aegunu külge, tuleb olla avatud uutele tuultele.
Tänaseks olen aeroobika- ja showtantsutreeneri tossud vahetanud välja pastelde vastu. Ilma iroonia ja häbita.
Paralleel tänaste noortega. Naiivne on arvata, et noored pärast gümnaasiumi, üli- või kutsekooli lõpetamist tormaksid tagasi koduvalda, isegi kui siin oleks olemas sobilikud ja vajalikud töökohad. Iga inimene vajab endas selgusele jõudmiseks aega, mille jooksul jõutakse äratundmiseni, mida elus eelistada, ja miks. Tulebki olla avatud maailmas pakutavale, tulebki käia ringi, avardades silmaringi kaudu enda tolerantsust ja empaatiat. Kuid meie, täiskasvanute ülesanne on neile kaasa anda see tuksatus, mis paneb hiljem nostalgitsedes naeratama, täidab olemise aja jooksul igatsusega millegi tuttava ja hoomatava järele. See peakski olema noortele suunatud tegevuse eesmärk. Kauge ja võimatuna näiv, kuid vaja on usku.
Minu äratundmine, et rahvatants on harrastus, mida treenerina jätkata, leidis aset 2009. aasta tantsupeo etendusel, mil tekkis soov viia järgmisele peole Vastseliina noored, et nad kogeksid just seda suurt ja võimast kokkuhoidmise tunnet, seda tukset, mis läbib hinge käest kinni hoides, millega kaasnevad ühised mälestused koosveedetud aegadest. See oleks impulss, mis algul kaoks elulainetesse, kuid meenub. Meenub alati, kui hoitakse kinni käest, vaadatakse tantsupeo ülekannet, või seatakse ise jalga valsirütmis.
Vastseliina gümnaasiumi noorte segarahvatantsurühm on oma sihid seadnud 2011. aastal toimuvale koolinoorte tantsupeole. Tee sinnani saab olema raske, sest arvestada tuleb kohusetundega – tänastele noortele võõrsõna – ja raskete treeningutega pärast väsitavat koolipäeva. Kuna kõik tantsivad rahvatantsu esmakordselt, kuigi koolis tantsutundides on seltskonnatantse küll õpitud, on sammustikus palju tavapäratuid samme, olgu või polkasamm. Harjutamine nõuab aga aega. Etskae – rühma nimigi on kui väljakutse iseendale ja üldsusele.
12.-15. juulini toimuski Piusa Ürgoru Puhkekompleksis tantsijate suvelaager, kus eelkõige keskendusime tantsupeo repertuaari õppimisele. Trennid algasid kell 10.00 ja lõppesid õhtul 21.00. Sellesse ajavahemikku jäi loomulikult lõõgastav siesta ja toitlustamine. Noorte ühine arvamus oli, et puhkekompleksi pererahvas oli ääretult sõbralik, ning toidud, mida pakuti, väga maitsvad. Piret uneles, et kui koolis oleksid ka niisugused toidud, siis käikski koolis kas või söömise pärast. Aitäh Üllele, Janale ja kõigile teistele, kes suutsid noortes nii isuäratavaid unistusi äratada.
Heameelt võisin tunda noorte sõnapidamise üle: mida lubati, seda tehti, mida ei lubatud, seda ka ei tehtud. Need olid esimesel päeval paika pandud reeglid, mida trennides tuli alguses küll näpuga vedada. Eriti puudutas see laagris keelatud fraase „Ma ei saa“, „Pole võimalik“, „Ei taha“ jne.
Meeleolukaks kujunes laagri viimane õhtu, mil noored pidid riietama kaaslase rahvariietesse: noormehed neiu Vastseliina riietesse ja neiud noormehe Setu riietesse. Kuid eelnevalt komplekteeris Anu riidelasust mõlemad komplektid, väites teadvat, mis kuhu käib.
Selle tulemusena sobitasid Piret ja Jane meeleheitlikult Sveni selga Vastseliina naise jakki ning Kristjan-Armin ei teinud probleemi kahest sukapaarist: Laurale tõmmati kõi-gepealt jalga pikemad sukad, sinna otsa sikutati Setu mehe sokid. Tüdrukul peab ikka olema „hää lämmi olemine“. Noormehed olid igatahes oma teoga väga rahul, isegi kui lõpptulemusena seoti pikk vöö viimaste trendide kohaselt Laura rindade all kokku, arvestamata, et sellega võiks seeliku timmida keha külge.
Laagris õpitud tantsudest oli vaieldamatult kõigile südamelähedasem „Esimene valss“, mis sest, et Youtube´i video järgi õpitud (kirjeldus pole veel ilmunud). Rasked tõsted ning sammud omandati ootamatult kiiresti. „Põhjamaa“ läks hinge, sest see on üks raskemaid tantse, mitte sammude, vaid just selle poolest, kuidas tantsija suudab end samastada selle maa lapsena, olla päike, tuul ja hingatav õhk. Ja nad liigutasid minu sees seda miskit, mis tõmbab silmad veekalkvele.
Laagri lõpus korraldasin küsitluse, mis on rahvatants nende jaoks tänasel päeval, pärast nelja päeva laagris. Mõned nopped:
„Rahvatants on minu jaoks väga südamlik tantsuliik. Alati saab end tantsides rahustada ja saab palju nalja. Rahvatantsuga kaasneb higi voolamine.“
„Rahvatants tekitab rahvustunde, tants, millel on hing sees.“
„Ajab näod naerule ja kehad higiseks.“
„Rahvatants on muutunud lahedaks ja kaasakiskuvaks, et tahad sellest osa saada.“
„Rahvatants on nagu narkootikum, kui pärast trenni on väga hea, kuid väsinud olla.“
„Tegelikult see ühendab nagu väga. Inimestega saad kohe poole paremini läbi.“
„Mitte pelgalt kargamine. Miski, mis meid ühendab.“
Laagripäevad täitsid ühe eesmärgi, milleks oli kujundada noortes arusaama, et rahvatants pole väljasurnud dinosaurus, vaid ühendav kooskäimise vorm, meelelahutus, mida nauditakse, mille kaudu õpitakse kaaslasi tundma ja nendega arvestama. Just teistega arvestamise ja kaaslaste tundma õppimise tõid välja ka noored. Tantsu kaudu kujundada väärtushinnanguid on tuhandeid kordi efektiivsem kui lihtsalt mula ajamine. Mida siis enamat tahta? Nende noorte jaoks hakkab sõna „kohusetunne“ ilmet võtma, nad suudavad tolerantsemalt suhtuda ümbritsevatesse kaaslastesse, nad viivad rahvatantsu kaudu endaga kaasa selle tukstuse, mis läbib meeli ja hinge, mis toob ehk nii mõnegi nendest tagasi koduvalda. Suuremate eeskuju innustab hea ettevõtmisega ka nooremaid, seepärast näen kaugema eesmärgina rahvatantsu järjepidevuse jätkumist Vastseliinas, mitmekesistades sa-mas ka noorte seltsielu.
Laagri läbiviimisele aitasid toetustega kaasa Vastseliina vallavalitsus, Kultuurkapitali Võru ekspertgrupp, Vastseliina gümnaasium ja Vastseliina rahvamaja. Aitäh!
