Juubilari veerg - Paul Mölder 85
Pauli esivanemad – Möldrid on Lohusuus elanud juba 10 põlve. Pauli peres oli kokku 2 venda ja 3 õde. Paul käis Lohusuu koolis, kus lõpetas 6 klassi. Tol ajal õppis koolis kokku 150 õpilast! Paul mainib veel, et vanasti olid kõik ümberkaudsed majad rahvast täis ja lapsi oli peredes palju. Kooli esimene korrus oli vene õpilaste päralt ja teisel korrusel õppisid eestlased. Terve kooli peale oli kokku ainult 6 õpetajat. Koolivormi said lubada endale ainult paremal järjel olevate perede võsukesed. Paul rääkis meile toredaid lugusid vene ja eesti õpilastevaheliste arvete klaarimisest. Tõsiseid tülisid polnud, aga väikseid koeruseid tehti ikka. Üldiselt said vene ja eesti koolijütsid omavahel sõbralikult läbi. Igal aastal oli koolis 2 pidu – jõulupidu ja enne koolilõppu kevadpidu. Pidudel etendati näidend, lauldi ja tantsiti. Küsimuse peale, mis mänge tol ajal mängiti, hakkas Paul kirjeldama kriketi mängu, mida tol ajal kutsuti „püügipotška” mänguks.
Pauli vanemad tegid, nagu tol ajal enamus pered , põllutööd. Suvel oli palju tööd põldudel, talvel tehti metsa ja käidi järvel. Tol ajal oli veel järv riigi oma, aga kalad seal sees , kalameeste omad. Järvepeal käisid kokkuostjad meestelt kalu ostmas. Siig, koha ja latikas viidi eksporti.
Paul pääses sõjaväest, sest tal olid head peidupaigad. Paljupalju maju hävitati sõja ajal – vene sõjavägi pani enda järel pea kõik majad ja sillad põlema. Ka vana vallamajahoone hävitati. Küüditamisest Pauli pere pääses. Küll aga viidi mõneks ajaks Siberisse tema tädi.
Naise – klassiõe Linda võttis Paul ära 1948. aastal. Tänaseks on neil kaks last – tütar Helle ja poeg Arvi, 4 lapselast Marge, Margo, Maile ja Maido ning neli lapselapselapselast – Marge pojad Henri ja Robi , Maile tütar Pauliine ja Maido poeg Tomi.
Kooliajal pidi Paul kodus palju tööd tegema. Tema peamiseks ülesandeks oli loomade ajamine. Tol ajal liikusid jutud, et kui teetööline oled, siis pääsed sõjaväest, niisiis täiskasvanuks saades töötas ta saksa ja ka vene valitsuse ajal teedevalitsuses. Samuti liikusid jutud, et metskonnatööliseid ei võeta sõjaväkke. Selle jutu peale tormasidki paljud mehed metskonda tööle, aga kahjuks see viimane jutt ei pidanud paika ja kõik metsnikud võeti kaasa. Paul aitas uuesti üles ehitada Lohusuu ja Kalma silla. Tema ülesandeks tol ajal oli veel kõigi külateedetruupide korrashoiu kontrollimine.
Kuna palk oli teetöölisel väike – 4 servoonitsat ( 1 servoonits = 10 rubla), aga pere oli vaja toita, läks Paul tööle kaluriühistusse. Kalameestele anti plaanid, mille täitmise järel nad võisid kala müügi jaoks püüda. Kalapüügivarustus pidi endal olemas olema. Ta ütleb veel, et sel ajal oli palju rohkem kala järves.
1951. aastal läks Paul Avinurme tarbijate kooperatiivi kombinaati tööle katuselaastude meistriks. 1954. aastal otsis metsamajand pilbastemeistreid ja Paul läks sinna oma laastumasinaga üle. 1955. aastal hakkas Paul oma vanaisa maja asemele uut ehitama. Ta tegi sellele majale ise katuse, kokku kulus üle 100 000 pilpa. Tol ajal ei võõbatud katust tõrvaga üle, kuna see oli kulukas. Pilpad löödi ainult naeltega kinni. 1958. aastal läks Paul tööle metsavahiks, kus tema peamisteks ülesanneteks oli kultuuride hooldamine, jahija metsavalve. Ta töötas metsavahina pensionile minekuni.
Vabal ajal käidi laulmas segakooris. Osaleti ka 1947. aasta laulupeol. Laulupeole mindi rongiga. Lohusuust läks laulukoor jalgsi Piilsisse, sealt sõideti rongiga Sondasse, kust istuti Tallinna rongi peale.
Vanaduspõlve veedab Paul abikaasa Lindaga oma kätega ehitatud majas Lohusuus. Ta teeks veel hea meelega kodus tööd, aga tervis ei luba enam.
Huvitav oli kuulata Pauli jutte lapsepõlvest ja sõjaajast. Kahjuks ei jõua neid kõiki siia kirja panna. Täname väga Pauli selle huvitava vestluse eest ja soovime Talle tugevat tervist ja rõõmsat meelt.
