"… kuni su küla veel elab, elad sina ka!"
Pole vahet, on siis tegu koolijütsiga ,õpetajaga või lapsevanemaga.
Kooliaasta algul on aeg küps sihtide seadmiseks ja nii ongi plaanide tegemise aeg kooli juhtkonnal ja hoolekogul kui ka valla juhtidel.
Kuid tahaks mõtiskleda koos Teiega millestki hoopis lihtsamast nagu seda on vastuvoolu ujumine, seda just ülekantud tähenduses elu ja igapäevatoimetusi silmas pidades.
Sellest ajast on hulk vett merre voolanud, kui üks lapsesuuna tuntud pealinnapea kutsus kõiki Eesti elanikke Tallinna elama. Nii mõnigi on oma õnne otsinguil seda kutsungit ka järginud. Kui meie perel Rakveres kitsaks läks, otsustasime pöörata selja nii Rakverele kui ka Tallinnale ja kohendasime endile siia piirkonda kodu. Maja ostmisel oli üheks tingimuseks, et tulevane kodu peab asuma koolile võimalikult lähedal. Kui kooli ei oleks läheduses asunud, oleks meie pere poolt jäänud vana poehoone edasi tondilossiks. Linnast maale kolimine on olnud ujumine vastuvoolu ,kuid on ääretu õnnistus elada siin stressivabalt.
Kuid Põlula koolis on haridust jagatud juba ammu enne meid ja nii tänaseks juba 88 aastat.
Ajast aega on kohalik kool haridustemplina olnud kogukonna alussambaks ja õpetaja maa soolaks. Eks ole ju nii, et kui supis soola pole, ei kõlba see lurr millekski.
Ei ole saladus, et meie riigi juhtidele ei lähe maaelu, saati siis selle edendamine korda. Viimati avaldatud "Inimarengu aruandes 2009 a." on Eesti Euroopas teine riik oma regionaalse lõhestatuse poolest. Väikekoolidele annab eriti valusa löögi suvel vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus mis seab väiksemad koolid raskesse majanduslikku olukorda. Kahjuks ei ole siin erandiks ka Põlula kool. Kooli ja valla juhtkonna ees seisavad rasked probleemid. Kuigi Põlulas läheb kooli sel sügisel 66 õpilast, on seda siiski liiga vähe, et hetkel edukalt toime tulla.
Kaugem tulevik on siiski roosilisem, sest haridusministeeriumi prognoosi kohaselt hakkab koolis käivate laste hulk Eestis suurenema 4 aasta pärast. Usun, et seda ka meie vallas, sest noori siin seni jagub. Kuid kas on siiski hetkel käes aeg, mil kõigutatakse kogukonna alustalasid? Usun, et see on aeg kus tuleb hakata ujuma vastuvoolu.
Pole saladus, et paljud vallas elavad põhikooli ealised lapsed käivad mujal koolides. Seda nii objektiivsetel kui mitteobjektiivsetel põhjusel. Eks elame ju demokraatlikus riigis kus vabadus valida. Linnast tulnuna ei saa mina küll aru, miks peetakse linnakoolis antavat haridust pääsmeks edukasse ellu. Siinses haridustemplis jagatav õpetus on olnud väga heal tasemel ja stressivaba. Oluline on ka see, et õpetajal on aega iga õpilase jaoks ja tundides valitseb kord. Kes vähegi õppida tahab ja viitsib, saab siit hea põhihariduse. Kes on laisk, sellega ei tee imet Hugo Treffneri koolgi. Aga eks ikka on parem seal, kus meid parajasti ei ole. Meie pere kogemusena on hariduse kvaliteet parem just Põlula koolis, võrrelduna linnakooliga.
Aga Põlula kool- kuidas edasi? Kerge rehnutt näitab, et kui valdav enamus valla lastest käiks valla koolis, võiks kool majandusraskused unustada. Kuid reaalsus näitab midagi muud.
Kas suudab küla veel elada, kui kaob põhihariduse omandamise võimalus kohapeal?
Eks mingi tegevus perifeerias ikka säilib, kuid olen enam kui kindel, et selleks ajaks kui mina pensioniikka jõuan, on sellise küla põhiprobleemiks see, et kas autolavka ikka käib külast läbi, toomaks pensionäridest elanikkonnale igapäevast leiba.
Kui ei ole kohapeal põhiharidust andvat kooli, ei ole lootust, et noored looksid oma kodud maakohtadesse.
Ja ega siis jäägi muud üle kui soovida vallarahvale, et nad ikka vastuvoolu jaksaksid ujuda ega laseks voolul end kaasa kanda (kuigi nii on ju mugavam).
Ja oma riigi juhtidele tahaks ka tuletada meelde Lauliku sõnu: "… kuni su küla veel elab, elad sina ka!"
