Parmu ökoküla. Mis imeloom see veel on?
Ja mitte sellepärast, et kõiki töid tehti käsitsi jne, vaid hoopis sellepärast, et küla toimis kogukonnana, et väike küla sai ennast ise praktiliselt täielikult ära elatatud. Vajadusel küla aitas igat oma elanikku, ka nõrgemaid ja saamatumaid ja kõik koos viisid küla edasi. Suuremate ettevõtmiste tarbeks pandi rahad kokku, tehti talgud, peeti pidu, tegelik võim ja otsustamine oli külas endas.
Nii et kokkuvõtvalt võiks öko eest ära võtta ja pidada seda tavaliseks külaks, tänased külad aga kuidagi ümber nimetada, sest tänane küla on küla suuresti vaid nime poolest.
Miks Parmu ökoküla?
Ideed ellu kutsudes pidasime parimaks n.ö “Vana- Jumala seljatagust” massiiivi Mustjõe ja Koiva vahel Tõrvasõ ja Läti piirini välja, kus igasugu “hullude” ideedega tegelemine “mõistlikke” inimesi väga häirida ei tohiks. Südameks võiks saada endine Taheva mõisa Karjamõisa.
Miks Parmu?
Mitte poe “parmude” pärast, vaid sellepärast, et Parmu metsamassiiv on selle maalahmaka põhiväärtuseks. Aga loomulikult peab igas tasakaalustatud külas ka oma “parme” olema.Kuidas siis muidu!
Loomulikult ei piirdu küla tegevus raudselt ainult nendes piirides ja inimesed, kes külas tegutsevad, ei pea ilmtingimata ainult sellel alal elama. Tähtsam kui füüsiline kohalolek on see, et inimesed oma mõtetes ja tegudes tuleksid küla ideedega ja toimetamistega kaasa. Seda enam, et täna ongi veel suuresti tegemist ainult visiooniga, maapeal on väga vähe sellest olemas. Kõike seda, mida plaanime ja soovime, on ühes artiklis väga keeruline kirja panna. Sellepärast annan teada, et need, keda ökoküla rohkem huvitab, saavad sellest lugeda ja kaasa rääkida ökoküla koduleheküljel www.parmu.ee.
Missugune võiks välja näha tuleviku Parmu ökoküla?
Kujutame ette, et sellel alal võiks elada kuus-seitse elujõulist lastega peret, kes oma igapäevategevuses elavad rõõmsalt kokkuhoidvalt, ratsionaalselt looduselt hädapärast võtvalt, jõudumööda tööd tehes, lastega askeldades ja vaba aega huvitavalt sisustades. Juurde lisandub veel ümbruskaudseid, kes üht- või teistpidi külaga seotud, kas tööd tehes või vaba aja ettevõtmistes kaasa lüües. Päris hulga on aga külalisi ja ajutisi külaelanikke, kes kaasa löövad erinevatel talgutel, hooajatöödel ja ökoküla poolt korraldatud koolitustel.
Loomulikult igapäevapilt ei ole nii ilus nagu soovides olla võiks, aga kõik sõltub meist endist. Mida enam püüame ennast teha sõltumatuks rahast ja marketitest, seda suuremaks muutub ka vabaduse aste. Ja samas peame ka aru andma, et ilma rahata tänases ühikonnas ikka läbi ei aja, eriti veel, kui soov on elada mitmekülgselt ja põnevalt.
“Mõistlikud”sõbrad küsivad ikka, kuidas need inimesed ennast ära majandavad.
Ega see kerge saa olema, aga mingisuguse kindluse annavad sellel alal elutsev ja hooldust vajav lihaveisekari, peredele tekkivad oma majapidamised, koolituste ja talgute korraldamisest saadav tulu, metsasaadused ja nendest toodangu valmistamine, ilmselt mitmetel inimestel ka kaugtöö variandid ja palju muid võimalusi. Muu maailma ökokülade statistika alusel võib väita, et ökoküla elanike keskmine haridustase ületab päris tuntavalt selle riigi keskmise haridustaseme.
Julgelt võib arvestada ka hästitoimivas külas tekkiva sünergiaga.
Täna meeleheitlikus tempos tormavas maailmas on ökoküla suurimaks missiooniks kindlasti alles hoida ühiskondlikku mälu. Alles hoida oma paikkonna kultuuri, lugusid, alal hoida “uma kiilt”. Õige varsti ei tea enamus inimesi midagi lehmalüpsmisest, kartulipanekust, puuraiumisest, hobuserakendamisest, loomadega ümberkäimisest, moosikeetmisest ja lihasuitsetamisest. Üha hooletumalt käiakse ringi metsaga. Selle mälu hoidmine saab olema nende inimeste kõige tähtsam töö. Aga selleks ongi vaja iga päev saada ka ise uusi kogemusi ja oskusi ja need ei tule mitte arvuti taga istudes vaid ise askeldades.
Keda ootame endaga ühinema?
Kõiki häid inimesi nii oma vallast kui kaugemalt. Olenemata soost, vanusest ja koolitarkusest. Tähtis on vaid soov jõudumööda külaideed toetada kas oma füüsilise töö või teadmiste ja kogemustega.
Mis võiks olla need praktilisemad tegemised, mille kallal kohe võiks jõudu ja mõistust rakendada..
Tsirgumäe külapäevaks valmissaanud tõrvaahi tahab pidevat kasutust.
Praktiliseks ja kohe käivitamist võimaldav tegevus oleks oma mesila rajamine. Mesila mitte niivõrd meetootmiseks (mis ka muidugi tähtis), kuivõrd enam just koolituseks ja tutvustuseks inimestele, kes sellest midagi ei tea, aga teada tahaksid.
Üheks tegevussuunaks oleks kindlasti hobustega askeldamine. Looduskaitsealal oleks see ilmselt vastuvõetavaim majandamisviis. Aga loomulikult ka lõbusõidud ratsa ja rakenditega. Mõned suksud on juba meie karjamaadel ennast päris koduselt tundma hakanud.
Vallavalitsusega on kokkulepe mõisa jääkeldri korrastamise ja kasutamise osas.
Kuidas jääkeldrit kasutada, milleks? Anna nõu.
Meil on Jan Rahmani käsikiri legendaarsest nõid Surist. Kuidas ja kus meie oma paikkonna kultuurilugu näitemänguna jutustada?
Ilmselt järgmisel suvel saavad toimuda mitmed talgud. Kuidas saame enamuses linnainimestele maa jälle hingelähedasemaks muuta?
Kindlasti on veel palju-palju ideid, mille kallal nokitseda.
Lõpetuseks kordan üle, et kui tahad midagi teada või kommenteerida, siis saad seda kodulehekülje kaudu teha,mis küll veel sama noor ja roheline on nagu küla isegi. Kõigile uudishimulikele küsimustele ja ettepanekutele, arvamustele olen nõus ka telefonitsi vastama või kokku saama ja arutama, juttu ajama.
Lugupidamisega
Kalev Raudsepp
MTÜ Parmu Ökoküla
5054948
