Juubilari veerg - Valdor Nurme 70
Kooliteed alustas ta Piilsis, kus lõpetas 4 klassi. Edasi läks Valdor õppima Avinurme 7-klassilisse kooli.
Enamus peredel ei olnud tol ajal võimalik lastele kõrgemat haridust pakkuda, seega läks Valdor tööle. 1955. aastal asus ta adra peal tööle traktorijaamas. Hiljem sai juba traktoristiks. Kui kolhoosid tekkisid, siis oli igas külas oma, kuid hiljem liideti need kokku ja kolhoosi nimeks sai „Kalev“. Kuna traktor, mille peal Valdor töötas, läks mahakandmisele, siis jäi ta tööta. Mõne aja töötas ta oma venna juures, siis aga läks koos sugulase Karu Üloga tööle metsa. Mootorsaage ju sellel ajal polnud ja puid langetati „sulle-mulle“ saega. 1959. aastal tekkis võimalus töötada raudteel, aga juba sama aasta sügisel võeti ta sõjaväkke. Valdor teenis aega Taga-Kaukaasias ja Krimmis. Kui teenistusaeg hakkas läbi saama, sai ta hea võimaluse töötada Krementšukis naftapuhastuskomplesi ehitajana. Tol ajal oli hea palk 100 rubla, aga Valdor teenis ehitusel lausa 200 rubla. Siinjuures kiitis ta oma brigadiri, sest palk olenes just temast.
Koduigatsus tõi Valdori koju tagasi 1964. aastal. Ta sai keevitajana tööd teedevalitsuses. Kui tee peal läks mõni masin katki, siis Valdor tegi selle korda. 1965. aasta jaanuaris asus ta tööle Avinurme tünnitehasesse, kus valmistas tünne 2 aastat. Siis töötas Valdor samas kohas veel 6 aastat elektrik-lukksepana.
Valdor abiellus Katiga 1970. aastal. Peagi sündis neil poeg Sulev ja tütar Virve. Valdor töötas sel ajal kolhoosis „Peipsi“. 1976. Aastal hakkas ta isakodus Kärasis remonti tegema. Kui majas oli juba kõik korras, hakkas ta sauna ehitama. Valdor jutustas, kuidas ta läks korra Avinurme poodi käima ja kui tagasi sõitis, nägi metsatuka tagant suuri leeke taeva poole tõusmas. Tema maja põles. Inimesed olid šokis ja seisid maja ees. Keegi peale Valdori ei märganud, et väike tütar Virve seisis põleva katuseräästa all. Ta tõmbas kiiresti lapse sealt ära ja ei läinud kaua aega, kui kõik kokku kukkus. Ainult korsten jäi püsti.
Koduta jäänud perekond kolis Kalmale Kati vanemate kodusse. 1977. aastal hakkas Valdor uut maja ehitama. Seinad kerkisid Mustvee ehitusmeeste abil kiiresti ja sõbrad aitasid katuse peale panna. 1980-ks aastaks oli maja juba sissekolimiseks valmis.
Valdor on kuldsete kätega mees. Just ehitustöid peab ta oma hobiks. Lisaks eelpool ära märgitud töödele on ta veel pottsepana ahjusid, kaminaid ja korstnaid meisterdanud. Ei ole tööd, millega ta hakkama ei saaks.
Ta kiidab oma lapsi, kes alati aitavad ja toetavad. Samuti toovad suurt rõõmu Valdori ellu 4 toredat lapselast. Enda pärast ta ei muretse, aga oma lähedaste ja üldise tööpuuduse pärast küll. Arvestades seda, et tervisehädad Valdorit kimbutavad, on ta siiski väga rõõmsameelne ja positiivne. Ta ütleb: „Lootma peab alati!“. Soovime Valdorile palju tervist, õnne ja päikest!
